|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 15, 2007 13:43:11 GMT 3
Sõrmus maas hakkas laus ahõõguma. Neiu oli õnnelik , et oli selle sõrmest võtnud. Ta silmitses kissis silmadega põõsast. Ta lähenes põõsale, ning hääled kostusid juba valhemini. Väriseva käega tõmbas ta põõsa kahte lahku. Sealt ilmus välja mingi elukas, kes polnud ühelegi loomale sarnane. Ta pritsis Katrinat mingi asjaga, mis pani tüdruku maas visklema, mõneks hetkek. Peale mõne hetkelist toibumist, vaatas ta suurte silmadega Samanthat, ning vaheldumisi elukat. Tüdruku kõhust immitses verd, ja elukat oli tuld pursanud. ,,See sõrmus.. Seostab vist midagi,'' Viitas ta juba põlevale ringile maas. Tüdruk võttis selle kiiresti kätte, ning viskas vastu olendit. See tuli tüdrukule lähemale, ning põrnitses tüdrukut suurte kaarjate silmadega.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 16:45:56 GMT 3
Samantha võpatas kui ta nägi sõrmust mis hõõgus ja võttis kergelt punakat tooni oleva sõrmuse kuid viskas selle kohe tagasi maha kuna see kõrvetas ta näppe. Kui Katrina põõsa poole läks tõstis Samantha vaistlikult võlukepi ja osutas sellega põõsa poole ise öeldes: "Ma ei soovita eriti..." Kuid jäi vait, kui sealt mingi olevus välja hüppas. Ta ei kartnud, ta oli veid**e ärevil kuid kui too Katrinat mingi asjaga pritsis karjatas Samantha kuid lõi käe suu ette ning vaatas Katrina poole ja läks kähku tema juurde. Katrina ei viselnud enam kuid Samantha vaatas tema poole ning siis järsku elukat kuna elukas võis midagi teha. Ta võlukepp oli ikkaveel tema kindlas käes ning ta ei kartnud eriti. See oli ka ilmselt tingitud sellest et ta ei olnud olevust korralikult näinud. Tegelikult oli tal väike hirm Katrina pärast ning ilmselt sellepärast ei suutnud ta elukat karta. Siis nägi ta, et Katrina kõhust immitses verd ning ta ahhetas ja hakkas midagi ütlema kuid Katrina jõudis tast ette ja Samantha jäi vait. "Sõrmus?" Ta vaatas just sel hetkel sõrmust kui Katrina selle vastu olendit viskas "Ei!" Hüüdis ta kuid oli juba hilja. Katrina juba viskas ning see ei teinud loomale eriti midagi kui välja arvata see, et loom paistis nüüd palju vihasem ja astus neile lähemale. Samantha oli natuke lootnud, et sõrmus midagi loomale teeb kuid see oli ikkagi ainult sõrmus. Ja Samantha ei uskunud et see midagi muud peale looma vihaleajamise teeb. See oli kindlasti maagiline olen ning maagilisi olendeid ei tasu vihaseks ajada. Katrina oli vigastatud ja Samantha ei teadnud mida teha.Ta ei tohtinud ära joosta kuna Katrina ilmselt ei oleks saanud nii kiiresti joosta, et olend neile järgi ei jõuaks. Katrina oli vigastatud ja Samantha kes ometi teadis elukatest palju ja tema üks lemmikuid tunde oli maagiliste olendite hooldamise tund ei tundnud seda elukat ära. Seega ei osanud ta arvata mis võimed tal on või millega olen ründab. Kui siin oleks ometi ta vend oskaks ta Katrinat ravida. "Katrina, kas sa oled tõsiselt vigastatud?" Küsis Samantha kuid ei pööranud silmi elukalt mõeldes millise loitsuga teda üllatada kuna elukas oli neist nüüd umbes meetri kaugusel.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 15, 2007 16:55:12 GMT 3
Tüdruk vaatas hirmunult Samanthat ning siis looma, kes urises, nagu marus koer. Ta ei tohtinud karjuma hakata, ning higist vahutades ja rahulikuna näida püües, küsis ta. ,,Ma olen korras... Kas sa tead, mis loom see on?'' Küsis ta maas vedeledes, ning kõhtu katsudes. Katrina hingas raskelt, ning karjus siis looma poole võlukepiga vibutades ,,Crucio!!'' Ta koperdas püsti, ning vaatas, mis loomast edasi saab. Vaikselt liikus ta Samantha poole, ning lootis, et teda sellise võlukunsti kasutamise pärast välja ei visata. ,,Ma vist poleks tohtinud..'' Üritas ta, kuna nüüd jooksis see olend ta jalust maha. ,,Samantha! Jookse või ma ei tea'' Lausus ta peaegu pisarais. Kuna see loom oli tema peale peaaegu roninud, vehkles neiu, ning oli juba valmis Avada Kedavraks, aga kuna ta ei osanud seda, siis võitles ta kätega. Loomal oli põlev sõrmus suus, ning see ähvardas kohe Katrina peale kukkuda. Lähemalt vaadates paistis see nagu metssiga, kuid siiski polnud see seda. ,,Võta ta ära!'' Ütles Katrina nagu karjudes, aga mitte valjusti,kuna ta sisikond oli peaaegu sodiks trambitud. Raevus loom ei mõelnudki taganema, ning Katrina pistis mõtlemata käe ta suu juurde, et sõrmust kätte saada, kuna sellel paistis looma üle mõju olevat.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 17:12:47 GMT 3
"Korras?" Pobises Samantha kahtlevalt nüüd riskides korraks Katrinat vaadates. Ta pööras pea jälle looma poole kes urises nagu marus koer. "Ei, mul ei ole aimugi mis asi see on" Ütles ta ning kui seda oleks kuulnud mõni tema vend või keegi kes teda kauem teadis oleks ta kindlasti imestanud. Kui Katrina andestamatu needuse lausus vaatas Samantha teda uskumatult. Samantha raputas tummalt pead ning mõtles ja lootis, et enesekaitseks vist ikka võib kasutada kuid ei lausunud midagi kuna anestamatute needuste eest saadetakse eluaegseks vangistuseks Azgabani. Siis vaatas ta ehmatusega kuidas loom Katrina jalust maha paiskas. Ta karjatas ning lõi jälle käe suu ette. Jookse? Kas Samantha tõesti suudaks oma uue tuttava siia jätta. Ei kindlasti mitte. Julgust tal jagus aga ta mõtles palavikuliselt mis loitsu lausuda. Ta hakkas tõsiselt meelehetele minema kuna Katrina hakkas juba päris pudruks seal all minema. "Muidugi" Pobises Samantha ning ütles: "Accio sõrmus". Sõrmus lendas talle otse kätte. Ta karjatas kuna talle tundus nagu oleks ta midagi hullemat kui põlev sõrmus käes hoidnud. Ta hakkas värisema ning hetkeks unustas ta kõik ning talle tulid kõik hullud mälestused meelde. Ta keha muutus lõdvaks ja ta pillas sõrmuse maha. Kohe kui sõrmust enam käes ei olnud kogus ta ennast ning vaatas uskumatult sõrmust. Kuidas sai Katrina midagi sellist kanda? Sõrmuses oli midagi väga imelikku ja hirmsat ja vastikut. Siis vaatas ta looma ja Katrina poole ning tõstis võlukepi ja lausus: "Juhmista!" Loom paiskus Katrina pealt ära umbes viie meetri kaugusele. Samantha jooksis Katrina juurde ning ahhetas. Ta oli päris hullus seisus. Siis kuulis ta liikumist ning vaatas vaistlikult kohta kuhu loom kukkunud oli. See loits ei mõjunud looma peal ja loom hakkas jälle nende poole tulema. Samantha tõstis uuesti võlukepi ning lausus "Perfic Totalus!" Loom paiskus veel 5 meetrit taha poole kuid tõusis täiesti tervena püsti ja lõrises nüüd nagu libahunt täiskuu ajal ja hüppas Katrina ja Samantha poole. Samantha võttis Katrina käest kinni ja tõmbas ta koos endaga ühe puu varju. Ta värises veid**e kuna ta oli sõrmust käes hoides kõik hirmsad kogemused uuesti läbi elanud. Tal polnud aimugi mis sõrmus see selline oli kuid kindel oli see, et ta ei tahtnud enam kunagi seda kanda.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 15, 2007 17:27:29 GMT 3
Katrina laskis Samanthal ennast vedada. Ta oli liialt üllatunud, et too polnud minema jooksnud. Hinge kinni hoies, ning lootes, et nad on pääsenud, vaatas Katrina, kuidas see justkui pimedalt ümber nende jooksis, justkui mitte millegist aru saades. Tüdruk tundis, et temagi ei suuda enam. ,,Mul ei ole aimugi, mida sa tegem...'' Neiu kaoetas vist teadvuse, ning tundis uut lööki, mis ilmselt ei olnud Samantha antud. Enne oli ta Samantha kätt kõvasti pigistanud, seeest nüüd öõdvenes ta haare silmnähtavalt. Mõne hetke pärast avas ta silmad, aga oli juskui kõnevõime kaotanud. Ta hoidis uuesti kramplikult Samanthast kinni, justkui vältimaks, et ta ära läheb. Tüdruku silmad, mis olid justkui jääkuubikuteks muutunud, hakkasid silmaveest märjaks mkinema. Mitte pisaratest. Katrinal oli vaid üks soov. Siit minema pääseda, kuid paraku oli tema tegutsemisvõimetu. Mida üritades Samanthale kätega selgeks teha, aga see ei õnnestunud. Keskendudes nüüd oma meeletu tahtejõuga, suutis ta läbi hammaste midagi pressida. ,,Jookse'' Tüdruku suu oli justkui kinni kleebitud, silmad suured, nagu mansetid, ning kehahoiak lõdvavõitu. Veidi kahtlane paistis, et keegi polnud neid veel avastanud. Nad olid ometigi ju päris kõvasti kiljunud. Oma õnneks ei olnud Crucio needus mõjunud, ja kellegil polnud arvatavasti ingit tõestust selle kohta. Alateadlikult hakkas Katrina üle keha võbisema, ja särisema, nagu oleks tal epilepsiahoog. Tüdruku kõhust, kuhu ennist oli elukas midagi pritsinud, jooksis päris kõvasti verd. Katrina lebas ühes suures vereloigus.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 17:46:41 GMT 3
Samantha kuulas õudusega kui nõrgalt kõlas Katrina hääl. Kui tüdruku haare lõtvus, läks Samantha närvi. Ta vaatas Katrina't ning Katrina nägi õudne välja, ta silmad olid täiesti imelikud, ebanormaalsed või ei teagi mis sõnaga neid iseloomustada. Kui Katrina ütles juba teist korda sel õhtul, et Samantha jookseks ütles Samantha: "Ma ei lähe, enne kui sina kaasa saad tulla. Küll me kuidagi siit minema saame" Ta vaatas Katrina't, tolle keha oli täiesti lõdva kuid ta hoidis siiski Samantha köest kinni ning Samanthale tuli tahest tahtmata meelde kuidas ta vend suri. Ta judistas ennast ning püüdis selliseid mõtteid eemale peletada ja süveneda sellele kuidas nad siit minema saavad. Kuid see oli raske kuna ta oli just kõik kaasaarvatud oma venna surma uuesit läbi elanud. Samantha vaatas Katrina't kes oli täiesti ära tundmatu ning tema kõhul oli jube sügav haav millest immitses nüüd juba väga ohtrasti verd. Talle tundus, et Katrina on jälle minestamise äärel, või isegi surma? Samantha mõtles et ta ei suudaks jälle kellegi surma pealt näha ning ütles siis sõnad mida (nagu talle valutorkega meelde tuli) ta oli ka oma surevale vennale öelnud: "Ära muretse, kõik saab korda. Ma olen selles kindel" Ta lasi korraks Katrina käest lahti ning võttis oma võlukepi kätte mis ta sõrmedelt enne libisenud oli. Ta vaatas olevuse poole ning lausus: "Sectumsempra" Ta nägi kuidas olevuse näole ja kehale tekkisid sügavad lõikehaavad. See oli väga must maagia. Ilmselt tegi sellele loomale liiga ainult must maagia. Samantha ei teadnud mida teha kuid lõpuks tuli talle meelde oma ühe venna õpetatud manamissõnad. Ta võttis võlukepi kergelt väriseva käega kuna ta kartis, et äkki ei tule tal need sõnad välja ning vedas siis võlukepiga üle Katrina haava ise pomisedes raskeid mingist teisest keelest pärit sõnu. Haav kasvas otsekohe kinni ja verd ei voolanud enam, kuid Katrinal olid ka teised vigastused ja nendega ei osanud Samantha midagi teha. Ta küsis suhteliselt vaikselt kuna ta tahtis teada kas Katrina ikka teadvusel on "On sul parem?" See oli küll loll küsimus sellel hetkel kuid vähemalt ei jooksnud ta enam nii ohtralt verd.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 15, 2007 19:37:54 GMT 3
Katrina kogus ennast, ning rääkis siis taas Samanthaga. ,,Vaata... Kui me siia sureme.. Siis on see ju minu süü! Ma poleks tohtinud sind siia kaasa meelitada!'' Kuna Samantha oli talle teinud, pani see Katrina valust karjuma, miski justkui oleks teda lõiganud. Katrina elu jooksis mõne hetkega tema silmade eest läbi, justkui oleks ta uppumissurmas. Tüdruk vaatas valust kihisedes enda ümber ringi. Katrina tundis, kuidas tema südant valitses tühjus ning kõledus. ,,Mul on jah parem, aga kus on sõrmus?'' Sellel küsimusel oli tagamõte. Katrina uskus, et kui ta sõrmuse lõhub, siis lõhkeb ka selle looma rünnakuvõime. Kui ei, siis on ta lihtsalt enda ema viimasest mälestusest ilma. Tüdruku pisarais silmad jooksid vett. Ta pühkis silmad, ning ajas end istukile, ta seisund võimaldas seda. Varjates end puu all, vaatas ta haavades siga. ,,Mis loits see oli, mis ta nii lõikehaavadesse pani?'' Katrina värises. ,,Ega ta srnud ei ole?'' Neiu kahetses südamest, et oli endale ja sõbrannale sellise käki kokkku keeranud. Jälle käis üks sähvatus neiu silme eets läbi. ,,Miks siin kõik pime on?'' Küsis ta väriseval häälel, sest ta ei näinud mitte midagi. ,,Kus sa oled?'' Ta kartis. Nii meeletut hirmu ei olnud ta veel kunagi tundnud.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 22:44:02 GMT 3
"Ära muretse" Kordas Samantha täiesti kindlal häälel mida ei oleks isegi Tom suutnud pettuseks pidada, kuid tegelikult ei olnud ta endas nii kindel midagi. Lihtsalt ta oskas niimoodi rääkida, et keegi ei saanud aru kas ta kartis või ei, või siis tavaolukorras kas ta teeb nalja või ei. Ka tema näoilme ei reetnud teda kunagi. Talle meeldis see väga kuna ta uskus et kui ta poleks selline, rahustav ja kindel oleks tal endal ja ka teistel halvem olla"Meiega saab kõik korda. Ja me ei sure" Ta rääkis täiesti veendunud häälel nagu ta oleks rääkinud millestki hoopis muust. "Sõrmus?" Küsis Samantha ning ta tundis kuidas tema seljalt külm judin üles sööstis. "Sõrmus...?" Kordas ta uuesti ning ütles oma hetkeks kahtlemalöönud häält kirudes ja kinlalt jätkates: "Ma viskasin selle sinna" Ta osutas umbes kahe meetri kaugusele selle olevuse kõrvale "Aga ma ei soovita sul seda tõesti võtta" Lisas ta kui talle meenusid jälle kõik halvad asjad mida ta läbi elas. "Tõesti ei soovita" Samantha silmitses tühjade silmadega maad kuna ta mõttes käisid läbi kõikide nende mälestuste pildid. Ta ei tahtnud neid näha kuid talle lihtsalt meenus umbes kümme minutit tagasi nähtu. Tema näoilme ei reetnud teda, samuti mitte ta hääl, aga vaid kõige lähedasemad inimesed ja inimesed kes teda kaua teadsid teadsid ka seda et tema silmad võivad paljugi seletada sellest kas ta kardab/teeb nalja või räägib tõsiselt. "Loits?" Küsis ta veid**e värisema löönd häälega. Ta raputas korraks pead ja talle meenus mis jutt neil üldse käsil oli. Ta neelatas ning hakkas jälle täiesti enesekindla häälega rääkima kuna ta ei tahtnud, et ükskõik kes teda kartmas või nutmas näeks. Seda ei juhtunud kunagi, isegi mitte praegu ega ka mitte siis kui ta vend suri. Ta ei nutnud kunagi teiste nähes vaid kui nuttis siis omaette "Kas sellel on tähtsust?" Küsis ta kindlal häälel kuna tal polnud just eriline tahtmine rääkida mis musta maagiat ta selle looma peal kasutanud oli. See oli isegi väga must maagia, ta isa ja ema olid sellest rääkinud kui nad ei teadnud, et Samantha pealt kuulas. Ta isa oli auror ja rääkis kuidas keegi oli seda kasutanud tema partneril ja partner polnud saanud kohe abi ja surnud. Seepärast oligi Samantha just seda loitsu kasutanud, et see otseselt ei tapnud ja selle-eest ei pandud Azgabani aga selle tagajärjel haavasid sa oma vastast. Võib olla surmavalt. Samantha tundis kuidas Katrina värises. See kohutas ja innustas teda samal ajal."Ei, ta ei tohiks olla surnud" Ütles Samantha kindlal häälel ning lisas veel enesekinlamalt ja nüüd oli ta toonis ka midagi rahustavat "Sina pole selles süüdi, et me siin oleme, ära muretse. Kõik saab korda" Samantha vaatas Katrina poole kes rääkis nüüd väriseva häälega. eelmine kord kui Samantha sellises seisus oli olnud oli tema vend talle öelnud et see pole Samantha süü vaid tema. Ja peale seda ei teinudki ta enam rohkemaks suud lahti peale ühe asja mida ta pomises. Nimelt: Palun vabandust. Samantha tundis kuidas Katrina käsi värises ning ta oleks tahtnud ka ise olla selline, kellel on õigus väriseda, karjuda või minema joosta. Kuid ta ei olnud selline. Talle lihtsalt meenusid vanad sähvatused venna surmast ja ta peaks need kõik peast välja viskama. Ta jätkas täiesti enesekindla häälega kuigi talle tundus, et Katrinaga pole kõik korras "Pime?" Ta ei jõudnud uusi sõnu öelda kuna Katrina hakkas rääkima ning ta võttis Katrina küünarnukist kinni ja ütles samal ajal rahustava häälega: "Ma olen siin, kõik on korras. Kohe saame siit minema" Samantha vaatas Katrinat, tundus et too kardab tõesti, kuigi siin polnud sugugi pimedam kui enne. Samantha sia tast täiesit aru. Loomulikutl ta kardab, Samanthagi tunnistas endale, et ta kardab. Tema kõige suurem hirm, suurem kui isegi ämblikud oli surm, Ta lihtsalt kartis kohutavalt näha pealt surma alates sellest kui ta oli oma venna surma näinud. Ta vaatas looma kes maas olles niutsus ja siis Katrinat kes oli näost lubivalgeks läinud ja värises talitsematult. Samantha tõusis püsti kuid hoidis ikkaveel Katrinalt käest kinni kuna tundus et tüdruk ei taha, et teda üksinda jäätakse. Vähemalt Samantha arvas seda. Ta tõusis ning ütles jälle rahustava ja täiesti kindla häälega "Kas sa suudad püsti tõusta?" Tal ei olnud mingit tahtmist tüdrukule sõrmust anda kuna talle tundus et veel paar sellist vaimset hoopi nagu tema oli saanud ei oleks Katrina enam välja kannatanud. Ta hoidis nüüd väga kõvasti Katrina käest kinni kuna ta ei tahtnud et tüdrukuga midagi juhtuks. Ta ei suudaks seda taluda. Katrina oli teda nende paari tunni kestel palju rohkem tundma õppinud kui mõni paari aasta jooksul. Ta oli ilmselt teine inimene peale Tomi (Samantha venda), kes teadis täpselt mida Samantha kardab ja milline ta iseloom oli, kuna Samantha oli nende paari tunni jooksul olnud alguses täiesti oma tavalise iseloomuga, seejärel väga hulljulge (tavaliselt on ta samuti hulljulge kuid vähem) ning siis täiesti hirmul.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 16, 2007 20:06:54 GMT 3
Katrina raputas pead. Kuigi Samantha näoilme oli vakumatu nagu tinasõduril, valdas neiut hirm. Ei leevendanud hirmu ka asjaolu, et vaid tema ei näinud mitte midagi. ,,See tähendab siis, et vaid mina näen,'' Lausus ta teravalt, kuid oli valmis mistahes hinnaga ennast püsti ajama. ,,Ma vist saan,'' Lausus ta, nig üritas ennast püsti tõugata, Samanthast kinni hoides. Üsna pea tuli tal pilt ette tagasi, kuigi häguselt. ,,Nüüd on pilt ka tagasi,'' Lausu tüdruk, ning viskas risti üle enda. ,,Sõrmus.'' Korrutas ta endale, ning vaatas Samanthale otsa. Ta otsustas seekord sõbranna nõuannet kuulda võtta, ning hoidis ringist eemale. ,,Mis kell juba võiks olla?'' Küsis ta, kuna keegi oli ta käekella laiaks litsunud, ja halastamatult purustanud. Pingutades meenutada, miks ta metsa oli tulnud. ,,Kas ta...'' Küsis ta, mitte lootes kurja välja katsuda. Hetkeks mõtles ta, et ehk oli Lord moondanud end selleks loomaks, ning üritanud sealtkaudu sigatüükasse pääseda. Ta oli aga unustanud Samantha küsimusele vastata. ,,Miks? Ma arvan, et sellel sõrmusel oli midagi loomaga pistmist. See oli ennist mu ema oma, ning peaaegu alati, kui ta metsa oli hiilinud, tõmbas see mingeid imelikke asju ligi. Õnneks ei käinud mu ema metsas tihti. Lõpetas ta, ning jäi mõtlema, kuulatades hetkelist vaikusehäält, mis talle kõheda tunde peale ajas. Tänane päev oli Katrinale päris mitu vaimset hoopi andnud. Mõni mugu poleks seda ehk välja kannatanud. Südamest lootis ta, teadmatu nagu ta oli, et nad kahekesi keelatud loitsude kasutamise eest Azkabani ei lange. ,,Samanthga, ma ei saa paluda, et sa mulle andeks annaksid. Minu pärast oleme me sellises täbaras olukorras. Üle kõige oleks Katrina vajanud kallistust. Tema silmast veeres üks pisar, sest talle ei meeldinud mitte üks põrm, et teine tema pärast kannatama pidi. ,,Ma ei oleks tahtnud sulle seda metsamõtet pähe määrida.'' Ta oli selle vältel ennast Samantha poole pööranud. Tüdrukule tundus, nagu oleks juba hommik, kuid ometi võis kell alles üksteist saada. Tüdruku hinge näris süütunne. Ometi olid tema vanemad Katrinale õpetanud, kuidas käitud,a ja millistest pahandustest eemale hoida. Kuigi tüdruk oli isasse läinud, oli ta vahel ka nagu ema. Pealt purustamatu, aga pehme sisuga. Ei möödunud just kaua, kui Katrina lausus. ,,Ma arvan, et me peaks hetke kasutama, ning tagasi sigatüükasse minema. Või meeldiks sulle veel mõni närviðokk läbi elada?'' Suutis Katrina naerda, kui oli aru saanud, et vist on oht möödunud. Selles ei võinud aga kunagi kindel olla. Elu oli õpetanud, et ära hõiska enne õhtut. Tüdruk tahtis vaid praegu olla sama normaalne, kui mõni teine temavanune tütarlaps. Nagu Samantha. Mitte lahistada. Tüdruk lootis südamepõhjas, et tänaseks õhtuks on seiklused lõppenud. Varem oli ta vaid unistanud sellistest läbielamistest, kuid polnud kunagi uskunud, et nii võib ka päriselt juhtuda. Üldse oli tänane õhtupoolik olnud nagu mõni muinasjutt, ehkki mitte pooltki nii leebe. Kui Katrina käega üle enda vettinud näo libistas, avastas ta midagi eriti ebaolulist. Tüdrukukäed olid musta ripsmetuðði täis, kuid selle üle ta vaid muigas. ,,Ma olen vist päris õudne praegu,'' Lausunud seda, vaatas ta enda keha üle. ,,Kuidas sa need haavad ära kaotasid?''
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 17, 2007 15:13:10 GMT 3
Samantha hoidis kõvasti Katrinast kinni kui too püsti tõusis. Ta ohkas kergendatult kui Katrinal jälle pilt ette tuli, kuid ta oli vait kuna ei osanud midagi öelda. Tegelikult olid ka temal süümepiinad, sest tema otsustas minna just häälte poole ja kui nad oleks kuhugi mujale läinud oleks nad sellest olevusest eemale läinud. Tegelikult tundus klausa jabur et natuke aega tagasi ta üldse nii köitus. Oli hulljulge kuigi ta peaks mäletama mis juhtus eelmine kord kui nad koos vendadega hulljulged olid."Kell..." Pomises Samantha ning tal oli hea meel et teema muutus, ta vaatas oma käekella mis talle kingitud oli ja sellel oli purunemis vastane loits peale pandud, õnneks "Kell saab kohe 1" Ütles ta ning imestas isegi natuke, ta oli õue tulnud umbes kell 10 ning nüüd oli kell juba üks. Ta vaatas ringi. Nad olid keset pimedat metsa, kuid enam ei tundund see nii pime kuna oli täiskuu. Samantha kuulas Katrina arvamuse sõrmuse kohta ära ning raputas siis pead nii, et ei olnud arusaada kas ta nõustus või ei nõustunud selle arvamusega, ta tegi mingi vahepeale liigutuse. Igaljuhul teadis ta, et needustega asjad pole eriti head asjad, ning teda oli õpetatud hoidma eemale igasugustest needustega asjadest. Samantha näole langes kerge mõru naeratus mille taga peitus isegi väga suur süümepiin ja soov, et ta oleks metsa üksi tulnud, kui ta ütles "Ohh.. See pole ju sinu süü. Mina otsustasin, et me peaksime siia poole tulema ja sa ei saanud isegi öelda kas sa oled nõus, kui ma juba liikuma hakkasin" See vastas ka tõele kuna ta oli juba liikuma hakanud, ta oleks pidanud hoopis kooli poole minema kuna ta ju ometi nägi, et Katrinal on paha olla või midagi sellist. Küll ta oli ikka loll olnud, läks metsa inimesega kellest ta põhimõtteliselt midagi ei teadnud ja seadis ta ohtu minnes just sinna poole kust hääled tulid. Samantha noogutas natukese aja pärast ning ütles: "Jah, ma arvan, et me peaks tõesti juhust kasutama. Ja šokidest rääkides siis ma arvan, et mulle juba täitsa aitas" Ta muigas ning lisas "Kuidas sa selle sõrmusega üldse ringi käisid, seetähendab" Samantha mõtles kas ka Katrinale tulid sellised jubedad mõtted pähe kui ta sõrmust kandis ja ta jätkas natuke ettevaastlikult kuna ta ei tahtnud hullu inimese muljet jätta "Ee... Kas sa.. Kas see... Seetähendab, et kas see oli lihtsalt tavaline sõrmus, enne metsa tulekut" Lõpetas ta lõpuks võimalikult ükskõikse ja möödamineva häälega. Alles nüüd märkas Samantha, et Katrina nägu oli tõesti päris jubedas olekus. Ta muigas ning võttis võlukepi ja tegi sellega mingi kolmnurga ja ringi vahepealse liigutuse. Järgmisel hetkel oli Katrina nägu puhas ja kuiv. Küll ikka veab et enamus su vendi on Sigatüüka juba lõpetanud ja sulle paar vajalikku loitsu õpetanud. Siis aga meenus Samanthale palju tõsisemad asjad kui ripsmetušš mis on laiali läinud. "Need olid ühed manamissõnad mille mu vend Will mulle õpetas. Ta on St.Mungos hetkel, ravitseja." Ta vaatas Katrinat kes oli ikkaveel päris tõsiselt vigastatud ning ta ütles esimest korda sel õhtul vabandaval peaaegu nutmapuhkemas häälel kuna ta oli enda peale vihane, et ta ei oska muud teha "Aga ma ei oska teisi haavu parandada, sa oled suhteliselt palju verd kaotanud ning ma ei julge rohkemat teha, mul võib sassi minna." Ta vaatas vabandavalt Katrina poole ning toetas teda ikka veel küünarnukist kinni hõides. Ta küsis: "Kas sa suudad koolini minna, ma võin tuua abi kui sa ei suuda?" Samantha mõtles, et tema ei tahaks ilmselt küll üksi siia metsa jääda, aga ta pidi ikkagi ettepaneku tegema, sest lõpuks ta ei teadnud kas Katrina üldse tahab teda endale abiks.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 19, 2007 9:50:49 GMT 3
,,Lähme koos. Sa ei pea mind igast kohast kinni hoidma,'' Lausus ta, sest tundis ennats juba piisavalt tugevana. Hiilides viipas ta Samanthale. ,,Kuidas kunagi, selle sõrmuse osas. Oleneb, kes seda kandis. Minu õele ei teinud see midagi, ainult minule ja emale satis see pahandusi.'' Rääkis neidis vaikselt. Hetke pärast oli ta aru saanud, mis kell oli. ,,Issand, kell saab üks...'' Ta mõtles nüüd Samantha vennale. Ka tema suguvõsas oli Mungos ravitsejaid. ,,Lahe.. Mu onu töötab ka St. Mungos,'' Ta ootas Samanthat järgi. Tüdruk hingeldas natuke, kuigi nad olid ainult natuke maad käinud. Hääli kuulates tundis ta ära vaid mingite lindude hääled. Tüdruk meenutas hetke, mis tunne see oli, kui ta selle sõrmuse sõrme pani. Teda valdas külmavärin, ning hetkeks kangestus sõrmus tema näpu ümber. Samuti oli veider tema aamislugu. Kui nad ära kolisid uude majja, siis see sõrmus justkui ootas tüdruku voodi peal. atrina ei tahtnud nende mõtetega enda pead sassi ajada, kuna siis oli suurem võimalus ära eksida.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 19, 2007 12:53:50 GMT 3
Samantha lasi Katrina lahti ning hakkas kooli poole minema. "Ma arvan et sa peaksid haiglatiivast läbi minema või mis?" Ta vaatas küsivalt Katrina poole ning ootas tema arvamust. Ees oli juba natuke lagedamat ala näha. Nad hakkasid kooli juurde jõudma "Loodan, et Hagrid ei luusi siin ringi..." Pobises ta rohkem iseendale.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 19, 2007 12:59:27 GMT 3
Tüdruk kehitas õlgu. Ta mõtles tagajärgedele. Kui keegi uurima hakkab, mis siis saab ? Ta ütles nüüd. ,,Aga, viitsid sa korra kaasa tulla ?'' Küsis ta vastu, viidates, et ta vist ikka läheb. Tal oli endiselt paha tunne, kuid ilmselt oli see põhjustatud sellest psühholoogilisest laksust, mis ta täna oli saanud.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 19, 2007 15:50:19 GMT 3
Samantha noogutas ning kerge naeratuse vari mis tal tavalisrlt oli ilmus taas ta näole. Samuti hakkas ta nägu uuesti natuke tooni võtma. Sellest ajast kui nad olevusega kokku said oli ta nõost valget värvi olnud. Nüüd nägi ta endast umbes 30 meetri kaugusel kooli torne. Nad olid metsa ääres.
|
|
|
Post by Professor Severus Snape on Dec 19, 2007 15:52:06 GMT 3
"Ja mida teie siin teete?" Kõlas professor Snape õel ning külm hääl õpilaste seljatagant. Ta võttis mõlemal tüpdrukul õlast kinni niiet nad pidid seisma jääma ja vaatas kella kuid ta näoilme ei muutunud ning ta ootas vastust.
|
|