|
Post by Samantha Knightley on Dec 14, 2007 23:48:24 GMT 3
Samantha astus lossist välja. Õues oli juba päris pime, kell oli umbes 10 õhtul ja talv ikkagi... Samantha sumpas läbi suurte lumevallide mis päeval maha olid sadanud ning jõudis järve äärde. Ta jäi sinna veid**eseks kuid tal hakkas külm ja ta liikus edasi. Varsit jõudis ta keelatud metsa juurde kus oli lumekiht palju väiksem. Ta toetas vastu ühte puud ning vaatas ringi. Ta polnud siin enne käinud ning metsast kuulis ta päris mitmeid hirmuäratavaid karjeid ja hääli.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 14, 2007 23:56:07 GMT 3
Katrina astus pimedal talvisel õhtupoolikul mööda metsa serva. Mõne aja pärast asts ta metsa sisse, ning esmalt arvas ta, et nägi metsas prefekti. Lähemalt vaadates ei märganud tüdruk aga embleemi. Igaks juhuks veel hiilides läks Katrina lähemale. Ta uuris pingsalt teist slejatagant, vältides iga liigset liigutust. Viimaks taibanud, et ilmselt keegi ei jälgi, koputas ta teisele tüdrukule õlale. Oma suurte pupillidega vaatas ta kaaslast. ,,Katrina Disenchanted...'' Olles seda lausunud, mõtles ta veelkord, ega teine teda välja anda ei saa. Äkitselt kuulis ta praksatust, ja pööras välkkiirelt end ringi. Saades aru, et see oli vaid puuoks, rahunes ta, ning pöördus teise poole.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 0:02:07 GMT 3
Samantha oli natuke rahutult silmitsenud metsa kui ta enda õlal koputust tundis. Ta ehmatas ennast poolsurnuks kui mingi prõks käis ning hüppas meetrivõrra eemale. Siis kuulis ta vaid tüdruku häält mis end tutvustas. Ta ohkas kergendatult ning ütles tagasi oma eelmisele kohale astudes "Samantha Knightley" Kohe pärast seda kui ta oma nime öelnud oli kahetses ta seda kuna Katrina võis olla prefekt. Samantha silmitses teda ning mõtles et Katrina ei saanud tast palju vanem olla. Prefektid on viiendast klassist? Samantha ei mäletanud seda kui vanalt prefektiks sai aga enamasti olid nad vanematest klassidest. Siiski küsis ta "Prefekt?" Ning lootis koguaüdamest et too seda ei ole kuna siis tuleks tal pahandusi.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 15, 2007 0:08:48 GMT 3
,,Ei ma ei ole prefekt, aga teie? Nii et võite puhta südamega mulle ennast tutvustada,'' Lausus tütarlaps, ning uuris kahtlustavalt ringi. ,,Kas siin on veel keegi?'' Tüdruk kõndis paar sammu lähemale, ning jälgis unistavalt kuud. Kuigi pealtnäha paistis ta kõva pähkel, siis seest sulas ta nagu või. Katrina silus enda pruune juukseid, mis pimeduses paistsid mustadena. Tüdruku helesinised silmad vaatasid taevasse, justkui otsides sealt kedagi. Ohates vaatas ta juba mõne hetke pärast puurivalt teist tütarlast. Meeleheiteks praksus jällegi miski. ,,Mida kuradit..'' Lausus ta vad, kui sai aru, et ämblikud jooksevad mööda ta säärt üles. Seesmiselt kiljudes hüppas ta nagu segane, ning kukutas siis ennast maha. Mõne minuti pärast sai ta putukatest vabaks.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 0:16:32 GMT 3
Samantha silmitses Katrinat kes kuud vaatas. Kui ta tundis endal tüdruku pilku ütles ta: "Ei ma ei ole prefekt. Ja ma ei tea kas siin keegi veel on. Mina tulin üksi." Ta silmitses tüdrukut oma tavalist lõbusust tagasi saama hakates. Ta ei olnud enne kellegagi kell kümme õhtul metsas tuttavaks saanud ning too tüdruk oli teda päris korralikult ehmatanud. Uskumatu, et ta ei pannud oma seljataga liikumist tähele. Vahest juhub... Ta silmitses ikka veel tüdrukut ning nägi nüüd vähese kuuvalguse ja juba pimedusega harjunud silmadega korralikult tüdruku välimust. Tundub päris normaalne.. Mõtles ta naeratades kuid seda ei pannud keegi tähele kuna ta naeratab ju koguaeg. Vähemalt üritab, kui ta just Snape tunnis või ehamatanud pole. "Ja sina, sa tulid üksi?" Küsis Samantha rõõmsalt kuid siiski veid**e ettevaatliku häälega kuna ta ei teadnud tüdruku iseloomu ja käitumist ning ta ei teadnud mis tüdrukut solvab ja mis mitte, seega tuli ettevaatlik olla. Muidugi tuli keelatud metsas ka paljude teiste asjade pärast ettevaatlik olla.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 15, 2007 0:21:58 GMT 3
Tüdruk vaatas lähenevaid ämblikke. Kas sa ämblikest tead midagi... Miks nad mind otsivad?'' Lausus ta Samanthale, nng vastas alles siis. ,,Ikka üksi... Niisama mõtisklema,'' Lausus ta jälle tagasi enda iseloomule kohaselt vaikseks jäädes. Kavalate silmadega vaatas ta metsast välja, ning kohe kerkis tal ka küsimus. ,,Vabandust, mis värvi su juuksed on? Siin pimedas ei näe ma absoluutselt midagi.'' Lausus neiu, ning toetus vastu puud. Ta ei teadnud siiamaani, mis majast teine on, kuid jättis selle küsimuse hilisemaks. Hetke pärast võttis Katrina istet, ning vaatas pikalt-pikalt Samanthat. Ega tal midagi muud vahtida polnudki, sest metsas paistis kõik nii üksluine. Pimedus ajas tüdrukule veidi hirmu nahka, sest ta ei olnud harjunud õhtul niiviisi metsas passima. Õlgu võdistades manas ta endale kampsuni ümber.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 0:37:19 GMT 3
Samantha põrkas paar sammu taha poole kui Katrina ämblikest rääkis. Ta kartis jubedalt ämblike ning ta hakkas ringi vaatama ja hüppas veel paar sammu peaaegu Katrinale otsa põrgates kuna üks ämblik oli väga tema lähedal olnud. Tal käisid külma judinad üle kui ta neid eemal nägi ja ta ilme oli nagu kivistunud ja üldse enam mitte nii lõbus nagu enne. "Eee..." Ütles ta olles hetkeks kõnevõimetu kuna ta jälgi üht ämbliku ikkaveel kivistunud ilmega. "Mu juuksed..." Ütles ta Katrina sõnu korrates ja üritades tagasi teema juurde tulla kuid silmitses ikka veel kahtlustavalt paari ämbliku endal tahtmine minema joosta kuid ta jalad olid järsku nagu tinast tehtud " Mu juuksed..." Kordas ta ning ohkas kergendatult kuna ämblikud olid ära läinud. Ta kogus ennast ning manas näole jälle lõbusa ilme kuna talle tegi alati tagantjärele vaadates nalja see kuidas ta nii õudselt ämblike kardab. Umbes minut või kaks peale seda kui Katrina küsimuse esitanud oli sai Samantha kogu oma tavalise lõbususe tagasi ja vastas: "...On tumepruunid, peaaegu mustad" Perekonnaviga mõtles ta mõttes mõrult naerdes kuna neil oli tõesti terve perekond musta peaga. Peale tema ja Tom'i kellel olid tumepruunid juuksed. Sellepeale veidi mõru naeratusega silmitses ta Katrinat. Ta sai päri hea nägemuse tüdruku välimusest kuna ta oli päris hästi juba pimedusega harjunud. See oli üks tema häid külgi. Ta harjus kõigega kiiresti ja hästi. Peale ämblike... See ei olnud küll perekonna viga, vennad hirmutasid teda ikka ämblikega, jube...
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 15, 2007 12:28:59 GMT 3
Katrina naeratas. Ta oli ise ka peaaegu juba harjunud. ,,Naljakas et ma seda küsüsin,' Ütles ta millegipärast, ning vaatas nüüd Samanthat. ,,Kas sa siin vahele ei kartnud jääda?'' Päris ta haigutades, sest tõenäosus oli üsna suur, et mõni õpetaja või prefekt neile peale võiks sattuda. Ometigi ei viitsinud Katrina sellele mõelda, tegutseja nagu ta oli. Äkitselt märkas ta teise peas midagi. ,,Kuule... Ma ei tahaks seda sulle öelda...'' Sõnas ta, ning ettevaatlikult lisas siis, tasakesi. ,,Sul on ämblik.. Juustes,'' Ta ei julgenud Samantha pead eriti näppida. Tüdrukl tundis, kudias kohe hakkab midagi juhtuma. Katrina pupillid tõmbusid nii suureks, nagu oleks ta narkotsi pannud. Talle oli õnn, et pimedus silmi niiviisi varjas, muidu oleks ta Samantha võibolla ära ehmatanud. Kogu südamest lootis ta, et Samantha nüüd karjuma ei hakka, kuna muiud oleks nagu paljastatud ka. Tüdruk pani näpu suu ette, märkimaks, et vaikust.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 12:37:30 GMT 3
"Vahele jääda? Ma pole siin varem käind ja ma ei tea mis karistusi nad määravad aga hullem kui aõppeasta lõpuni professor Snape kabinetis iga päev kell 5 käija ei saa ..." Samantha vaatas suurte silmadega Katrinat kui too oma järgmise lause ütles. Ta jäi jälle nagu kivistunud seisma ja külmajudinad käisid tal üle selja. Ta oleks tõesti nüüd karjuda või midagi teha tahtnud aga nägi Katrina hääletut žesti.. Ta judistas ennast ning hoidus raskesti jooksma pistmisest või karjuma hakkamisest kuna tavaliselt kui ta seda tegi tuli keegi teine ja võttis ämbliku ära. Samantha võttis võlukepi, ta oli seda loitsu õpinud kui vennad teda ämblikega himutasid. Tom oli talle seda õpetanud. Ta lausus selle nüüdki. Erekollane valgussähvatus käis ning ämblik lendas kahekümne meetri kaugusele vasut puud. Ta ohkas kergendatult kuigi tal oli ikka veel õudusest hirmunud nägu. Ta vajus puu alla istuma kuna ta oli enda arust täna juba liiga palju ämblike näinud ja lootis ainult, et keegi lossist ei olnud valgussähvatust näinud. Nüüd ei suutnud ta igaljuhul enam midagi öelda. Ilmselt oli ka Katrinale selge kui väga ta ämblike kardab.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 15, 2007 12:43:31 GMT 3
,,Ära karda... Ka minul on see foobia,'' Lohutas tütarlaps Samanthat. ,,Minu suurim hirm on näiteks kinniste ruumide ees - ma olen meeletu klaustrofoobik.'' Lausus ta, ning pilt silme ette ilmus, kus Katrina oli üks kinnises ruumis, kus polnud uksi, ega aknaid, vaid koletu tühjus. Üle neiu selja käis judin, ning ta vaatas lossi poole. Äkitselt jõudis talle kohale. ,,Mida asja ? Sina olidki see tüdruk, kes peale tundi aasta lõpuni jäeti?'' Imestas Katrina, ja ta võlukepp kukkus maha. Tõepoolest poleks ta arvanud, et Samantha, kes oli aasta lõpuni peale tunde jäetud, julgeks öösel metsa tulla. Taaliselt oli karistuseks punktide mahavõtmine, kuid siiski. Hakkas jahenema. Kartlikult vaatas ta metsas ringi, sest pimeud tegi ta kõhedaks, ja need hääled , mis kuskilt kostusid, ajasid Katrina närvi.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 12:57:08 GMT 3
Samantha tõstis pea Katrina poole ning isegi naeratas kuigi tal oli ikkaveel vastik tunne. Pimedaid ruume ta ei kartnud ja üldse pimedust ega midagi mis sellega seostus samuti mitte. "Mina jah, Kust sa sellest üldse tead?" Ta ei teadnud või ei olnud märganud et Katrina ka tunnis oli, või oli keegi teine talle selle välja lobisenud. Kuulujutud liiguvad kiiresti mõtles ta ning ei teadnudki kas tal oli hea meel, et Katrina teadis või ei. Ta tõusis jälle püsti kui oli otsustanud, et ta jalad ikka kannavad teda ja vaatas ringi. Ta kuulis igasuguseid hääli, lähemalt ja kaugemalt. Ta ei kartnud sugugi pimeduse või häälte pärast, ainult ämblikke ei tahtnud ta rohkem näha kuigi veid**est ebamugavust valmistasid aina lähemalt tulevad prõksud ja vaiksed hääled. Ta ei teadnud kas karta midagi aga ta lihtsalt ei suutnud karta asju mida ta vceel ei näe. Ta kartis ainult siis kui ta oli asjaga silmitsi, asju mida ta ei näinud ei suutnud ta ka karta. Võibolla sellepärast ei kartnud ta k pimedaid tubasid. Tal ei olnud seal midagi karta.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 15, 2007 13:07:28 GMT 3
Katrina kehitas õlgu. Kuna keegi polnud neid veel avastanud, tahtis neidis riskida. ,,Ma olin ka tunnis,'' Lausus tüdruk, ning vaatas teisele otse silma sisse. ,,Kui me juba metsas oleme...'' Viipas täe käega ümbrusele, ja lisas siis. ,,Miks mitte sügavamale minna?'' Püüdis tüdruk, sest polnud varem eriti metsas käinud. Ta teadis küll, et seal on natuke ohtlik olla, kuid ei takistanud see Katrinat, tegemast seda mida ta tahab. Kummalisel kombel ei hoolinud tüdruk praegu eriti millestki. Mis siis, kui mõni prefekt sisse sajab, ta tahtis vaid natuke lõbu, -ja riski. Seiklushimuline, nagu ta oli, tõusis ta püsti. Üksinda või koos, aga metsa sügavustesse ta saama pidi. Ta polnud varem selle vastu huvi tundnud, kuid nüüd küsis ta. ,,Mis majast sa oled ? Mis klassist sa oled ?'' Uudishimutses ta, ning kinnitis ena lokkis juuksed patsikummiga. Vandudes komistas ta sellesama kännu otsa, millel ta just istunud oli. Ennast oüsti tõstnud, nokkis ta muru, ning puukoort. VBisates mõne hetke pärast tükid maha. Enese teadmata hakkas tüdruk imelikke asju tegema, mida ta tavaliselt ei einud. Nagu näiteks jalaga puu toksimine, või sõrmuse pigistamine peos. Ta vanemad olid rääkinud küll sundliigutustest, kuid tüdruk ei uskunud neid eriti.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 13:19:27 GMT 3
Samantha kuulas Katrinat ning tema nägu oli nüüd täpselt samasugune nagu tavaliselt. Lõbus, uudishimulik ja natuke hulljulge. "Olgu" Ütles ta kerge kavala muigega ning küsis: "Lähme. Kuhu poole?" Enda seljataha nad ilmselt ei läheks kuna sealt nad tulid. Siis võis veel otse minna(pilkane pimedus, ei näinud midagi peale meetriraadiuse) ja vasakule (Täiesti pime, ei näind midagi) ning paremale(natuke valgem aga sealt kostusid aina lähedamale tulevad hääled). "Sinu..." Ta tahtis öelda sinu valik aga ta jäi vait ja vaatas Katrinat kes käitus väheke imelikult. Ta küsis: "Kas sinuga on kõik korras?" Ta mõtles, et tüdruk äkki ikka ei taha metsa sügavustesse minna või et ta lõi kukkudes enda pea ära või hakkas närvi minema. "Ma olen Hufflepuffist, 1 klass. Aga kas sa tunned ennast ikka hästi?" küsis ta kahtlustavalt Katrinat vaadates.
|
|
|
Post by Katrina Blair Disenchanted on Dec 15, 2007 13:31:00 GMT 3
Katrina pööras natuke hajevil olekus pea Samantha poole. ,,Ei minuga on kõik korras vist,'' Lausus ta naeratades, ning tutvustas ennast ka. ,,Gryffindor, 2. klass'' Ta vaatas kaaluvalt teid, ning sõnas siis. ,,Kas sa ise ei tahaks valida? Mind lausa otsivad pahandused, kui ma mingi valiku teen,'' Lausus ta sõbrale, ning vaatas valivalt kas minna otse või kuhu. ,,Nii et sinu valik.''Seda lausunud, vaatas ta jäise kuid seest sooja pilguga Samanthat. Hirmuga viskas ta käes pigistatud sõrmuse maha, kuna see kõrvetas. Tüdrukul polnud aimugi, mis tal täna viga oli. Sõrmuse asemel, võttis ta roosiokkad, ning pigistas neid peos. Väiksena olid olnud Katrinal massohhistlikud kalduvused, ja ta polnud neid unustanud.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 13:36:53 GMT 3
Samantha vaatas veidi kahtleva pilguga Katrinat kes teda jäiselt vaatas ja kes järsku oma sõrmuse maha viskas. Ta lõi korraks kahtlema kuid mõtles siis et mida hullem asi neile vastu astub seda lahedam ja sedakergemini suudab ta Katrina imeliku käitumist eirata, kuigi tegelikult lootis ta kogusüdamest, et see käitumine varsti lõpeks. "Lähme paremale" Ütles ta kuna sealt poolt tulevad hääled läksid aina tugevamaks. Ta silmitses ikkaveel Katrinat ning ütles "Ma lähen ees eks?" Ta astus paar sammu ja vaatas siis Katrina poole mõeldes et tüdrukuga toimub kohe päris kindlasti midagi. Ta astus veel paar sammu ning tundis siis liikumist kohe enda kõrval oleva põõsa tagant. Ta ei kartnud ikkaveel ning vaatas katrina poole oodates mida too teeb, kuid ta oli kindel et miski oli seal põõsataga.Äkki ta oleks pidanud kartma? Katrina käitumine ja põõsataga olev olevus, kuid ta ei kartnud ikkagi.
|
|