Post by Susannah Simon on Dec 16, 2007 15:50:59 GMT 3
I
"Ma ei ole... mingisugune... vampiir!" röökis Susannah vihaselt, vaadates otsa mustade juustega mehele, kellel sama tooni külmad silmad olid. Mehe nahk oli valge ning tema teravate hammastega suu oli kaardunud naeratuseks, mis oli kõike muud kui sõbralik.
"Kas tõesti?" päris ta vaikselt, kuid kuuldavalt. Must keep tema seljas lendles nagu tuules, tekitades eriti suursuguse mulje. Tõelise vampiiri mulje.
Tüdruk keeras oma pea eemale, hambaid kokku surudes. Raevukalt tormas ta läbi maja, jõudes viimaks tualettruumi peeglisse. "Minuga on kõik korras," sosistas ta vaikselt, panemata tähele, et teine talle järgnenud oli. Suud avades ta karjatas...
...ja karjatusega ärkas ka Susannah. Mõne hetke tuimalt lakke vaadanud tõstis ta ühe käe oma suu juurde ning katsus sõrmedega ettevaatlikult hambaid. Rahulikumalt hingama hakates ajas neiu end istukile ning silmitses räpast tuba, milles ta magas.
Koputus. Veel korra. "Susannah? Kuule, ärka üles! Me peame minema hakkama," lausus tütarlapse hääl ukse tagant.
"Kohe," vastas teine toast. End haigutades voodist üles ajanud, viskas ta sellele teki korralikult peale ning kummardus, et saapaid jalga panna. 'Milline idiootlik uni!' mõtles ta vihaselt, kui logu öökapi kõrvalt oma koti haaras, mõõga ja vibu riietele kinnitas. Seejärel suundus ta alla, ühte korralikumasse kõrtsituppa üle pika aja.
Clara ootas teda ühe nurgalaua taga, vibu ja mõõk laual. "Hei," lausus tüdruk, kui Susannah temani jõudis ning istet võttis. "Magasid hästi?" lisas ta varsti mõtlikult, kui kõrtsmik neile kaks hommikusööki ja joogi oli toonud.
Susannah kehitas ebalevalt õlgu. "Ei," ütles ta lõpuks rahutult. "Sellest ajast saati, kui ma sinuga kaasa tulin, näen ma unes ainult... ainult VAMPIIRE!" Tütarlaps oli viimase lause valjusti sosistanud. Clara lõi talle laua all jalaga vastu pahkluud.
"Ole vaid!" käratas ta vaikselt ning vaatas ärevalt nende ümber ringi. "Kas sa tahad, et terve kuradi maailm saaks teada, kes ma olen?" sisistas ta vihaselt.
"Vabandust," pomises Susannah ning toetas otsaesise hetkeks kätele. Ta ju teadis, kui tähtis see Clarale oli. Clara oli vampiirikütt. Juba vist kolmandat aastat. Lisaks veel küllaltki hea selles ametis.
"Okei, pole hullu," lausus tüdruk viimaks kangelt ning patsutas Susannah'd kergelt õlale. "Ma olen lihtsalt närvis, sest me hakkame varsti kohale jõudma. Õhtuks, ma usun."
Selle peale tõstis enne küllaltki masendunud tütarlaps pea. Nüüd olid tema silmad suured ning neis peegeldus mõnevõrra ehmatust ja hirmu. Mustad juuksed tema peas olid sassi ning helesinised silmad vaatasid oma sugulast. Susannah ja Clara olid kauged sugulased. Nad olid seitse päeva tagasi ühes Inglismaa väikeses külas kohtunud ning otsustasid koos edasi minna, kuna suund oli sama. Lisaks oli Susannah teisest noorukist kahe aasta jagu noorem, mille pärast vanemad eriti kindlalt nõudsid, et ta koos Claraga läheks.
Aga Clara oli vampiirikütt. Kui Susie selle teada sai, pidi ta äärepealt minema jooksma, kuid suutis viimasel hetkel mõelda sellele, et üksi ei saaks ta paremini hakkama. Claral olid heledad, peaaegu puusani ulatuvad sirged juuksed ning kena nägu. Rohelised ja terased silmad olid teda mitmeid kordi päästnud. Mõõk ja vibu olid kulunud ning talle armsad, samamoodi ka tema tumeroheline keep.
"Kas... kas sa oled kindel, et ma ikka pean kaasa tulema?" päris Susannah viimaks puiklevalt ning rüüpas kohe pärast lause esitamist paar kiiret lonksu oma tassist.
Teine noogutas aeglaselt. "Jah," lausus ta viimaks. "Siin on selliseid palju ning üksi minnes... kes teab, mis sinuga juhtuda võib," seletas ta rahulikult.
Susannah ohkas ning vajus pisut küüru. Sugulasele otsa vaatamata võttis ta kätte küllaltki nigelasti valmistatud kahvli ning sonkis sellega praadi. "Nojah siis," pomises ta enne, kui sööma hakkas.
Kõrtsiuks avanes ning sealt sisenes räbaldunud rõivastes mees. See oli selles kohas nii tavapärane, et keegi ei pööranud talle tähelepanu, enne kui ta rääkima hakkas.
"Hobused on läinud. Tundub, et kaks meest on nad ära viinud, vähemalt jäljed ütlesid nii."
Kõrtsi igast nurgast oli kuulda pahast pominat. Clara virutas rusikaga vastu lauda ning vandus valjusti. Ega Susannah'gi selle üle õnnelik polnud. Pigem just vastupidi. Hobune oli olnud ainuke võimalus, millega ta võibolla Clarast eemale oleks saanud minna ning ja vampiiride eest põgeneda.
"Eks me peame siis jala minema," lausus vampiirikütt tusaselt ning vaatas meest kahtlustavalt. Tolle salkus juuksed ja hambutu naeratus ei olnud siiski piisav põhjus, et teda varguses süüdistada. Pealegi ei tundunud tal olevat piisavalt mõistust selleks, et hobustega sõitagi osata.
"Sööme ära ja lähme, peame nüüdsest kiiresti tegema," lõpetas Clara viimaks ning surus käed vihaselt rusikatesse.
"Ma ei ole... mingisugune... vampiir!" röökis Susannah vihaselt, vaadates otsa mustade juustega mehele, kellel sama tooni külmad silmad olid. Mehe nahk oli valge ning tema teravate hammastega suu oli kaardunud naeratuseks, mis oli kõike muud kui sõbralik.
"Kas tõesti?" päris ta vaikselt, kuid kuuldavalt. Must keep tema seljas lendles nagu tuules, tekitades eriti suursuguse mulje. Tõelise vampiiri mulje.
Tüdruk keeras oma pea eemale, hambaid kokku surudes. Raevukalt tormas ta läbi maja, jõudes viimaks tualettruumi peeglisse. "Minuga on kõik korras," sosistas ta vaikselt, panemata tähele, et teine talle järgnenud oli. Suud avades ta karjatas...
...ja karjatusega ärkas ka Susannah. Mõne hetke tuimalt lakke vaadanud tõstis ta ühe käe oma suu juurde ning katsus sõrmedega ettevaatlikult hambaid. Rahulikumalt hingama hakates ajas neiu end istukile ning silmitses räpast tuba, milles ta magas.
Koputus. Veel korra. "Susannah? Kuule, ärka üles! Me peame minema hakkama," lausus tütarlapse hääl ukse tagant.
"Kohe," vastas teine toast. End haigutades voodist üles ajanud, viskas ta sellele teki korralikult peale ning kummardus, et saapaid jalga panna. 'Milline idiootlik uni!' mõtles ta vihaselt, kui logu öökapi kõrvalt oma koti haaras, mõõga ja vibu riietele kinnitas. Seejärel suundus ta alla, ühte korralikumasse kõrtsituppa üle pika aja.
Clara ootas teda ühe nurgalaua taga, vibu ja mõõk laual. "Hei," lausus tüdruk, kui Susannah temani jõudis ning istet võttis. "Magasid hästi?" lisas ta varsti mõtlikult, kui kõrtsmik neile kaks hommikusööki ja joogi oli toonud.
Susannah kehitas ebalevalt õlgu. "Ei," ütles ta lõpuks rahutult. "Sellest ajast saati, kui ma sinuga kaasa tulin, näen ma unes ainult... ainult VAMPIIRE!" Tütarlaps oli viimase lause valjusti sosistanud. Clara lõi talle laua all jalaga vastu pahkluud.
"Ole vaid!" käratas ta vaikselt ning vaatas ärevalt nende ümber ringi. "Kas sa tahad, et terve kuradi maailm saaks teada, kes ma olen?" sisistas ta vihaselt.
"Vabandust," pomises Susannah ning toetas otsaesise hetkeks kätele. Ta ju teadis, kui tähtis see Clarale oli. Clara oli vampiirikütt. Juba vist kolmandat aastat. Lisaks veel küllaltki hea selles ametis.
"Okei, pole hullu," lausus tüdruk viimaks kangelt ning patsutas Susannah'd kergelt õlale. "Ma olen lihtsalt närvis, sest me hakkame varsti kohale jõudma. Õhtuks, ma usun."
Selle peale tõstis enne küllaltki masendunud tütarlaps pea. Nüüd olid tema silmad suured ning neis peegeldus mõnevõrra ehmatust ja hirmu. Mustad juuksed tema peas olid sassi ning helesinised silmad vaatasid oma sugulast. Susannah ja Clara olid kauged sugulased. Nad olid seitse päeva tagasi ühes Inglismaa väikeses külas kohtunud ning otsustasid koos edasi minna, kuna suund oli sama. Lisaks oli Susannah teisest noorukist kahe aasta jagu noorem, mille pärast vanemad eriti kindlalt nõudsid, et ta koos Claraga läheks.
Aga Clara oli vampiirikütt. Kui Susie selle teada sai, pidi ta äärepealt minema jooksma, kuid suutis viimasel hetkel mõelda sellele, et üksi ei saaks ta paremini hakkama. Claral olid heledad, peaaegu puusani ulatuvad sirged juuksed ning kena nägu. Rohelised ja terased silmad olid teda mitmeid kordi päästnud. Mõõk ja vibu olid kulunud ning talle armsad, samamoodi ka tema tumeroheline keep.
"Kas... kas sa oled kindel, et ma ikka pean kaasa tulema?" päris Susannah viimaks puiklevalt ning rüüpas kohe pärast lause esitamist paar kiiret lonksu oma tassist.
Teine noogutas aeglaselt. "Jah," lausus ta viimaks. "Siin on selliseid palju ning üksi minnes... kes teab, mis sinuga juhtuda võib," seletas ta rahulikult.
Susannah ohkas ning vajus pisut küüru. Sugulasele otsa vaatamata võttis ta kätte küllaltki nigelasti valmistatud kahvli ning sonkis sellega praadi. "Nojah siis," pomises ta enne, kui sööma hakkas.
Kõrtsiuks avanes ning sealt sisenes räbaldunud rõivastes mees. See oli selles kohas nii tavapärane, et keegi ei pööranud talle tähelepanu, enne kui ta rääkima hakkas.
"Hobused on läinud. Tundub, et kaks meest on nad ära viinud, vähemalt jäljed ütlesid nii."
Kõrtsi igast nurgast oli kuulda pahast pominat. Clara virutas rusikaga vastu lauda ning vandus valjusti. Ega Susannah'gi selle üle õnnelik polnud. Pigem just vastupidi. Hobune oli olnud ainuke võimalus, millega ta võibolla Clarast eemale oleks saanud minna ning ja vampiiride eest põgeneda.
"Eks me peame siis jala minema," lausus vampiirikütt tusaselt ning vaatas meest kahtlustavalt. Tolle salkus juuksed ja hambutu naeratus ei olnud siiski piisav põhjus, et teda varguses süüdistada. Pealegi ei tundunud tal olevat piisavalt mõistust selleks, et hobustega sõitagi osata.
"Sööme ära ja lähme, peame nüüdsest kiiresti tegema," lõpetas Clara viimaks ning surus käed vihaselt rusikatesse.