|
Post by Susannah Simon on Dec 4, 2007 18:11:45 GMT 3
Tuli tuju no. : d Ja mulle endale ka natuke meeldib. -.-[/i]
I osa.
"Kas sa nägid juba seda uut õpilast?" kuulis Katrina kedagi endast paar pinki taga pool sosistamas. Tüdruk võpatas, kuid ei pööranud pilku kuhugi poole, jäädes vaatama tavalise näoga õpetajat, kes midagi elavalt rääkis. Mõtted aga ei olnud Kat'l üldse tunni juures. Juba esimese koolipäeva kolmandaks tunniks oli tal koolivahetusest kõrini. Kõigepealt pool klassitäit ebainimlike ülbureid ning seejärel pool klassitäit 'poppe poisse'. Sellest oleks igaüks ära tüdinenud - kes kiiremini, kes aeglasemalt. Ennast tunnist ning teiste jutust täiesti välja lülitades, keeras Katrina vihikus teise lehe ning joonistas sinna midagi igavlevalt, peaaegu mitte pealegi vaadates. Tütarlapsele meeldis joonistada, kuid mitte nii. Kõik pidi ikka korralik olema - kas kunstikool või lihtsalt kodune maaliateljee. Seda ta armastas. Alati oli ateljee puhas ning asjad õigetesse kohtadesse paigutatud. Alati sai seal veidi oma vaba aega nautida ning lihtsalt mõtteid paberile kanda. "Katrina!" hüüatas õpetaja kolmandat korda. Tüdruk võpatas ning tema pilk liikus kiirelt ees istuvale poisile, kellel oli õpikust lahti lehekülg viis. Vabandavat ilmet näole manades avas temagi raamatu ning heitis pilgu klassi ette. "Ma ütlesin, et loe meile kolmas lõik," kordas naisterahvas juba rahulikumalt ning toetus seljaga vastu lauda. Ajaloo õpetaja oli noor ning küllaltki rahulik, ei hakanud esimesel päeval paari unistaja tõttu karjuma ning suutis kõik sellegi poolest kuulama saada. Kat langetas pea õpiku kohale, lastes oma tuhmblondidel juustel lauale vajuda. Seejärel hakkas ta lugema üht igavat lõiku seitsmeteistkümnendal sajandil toimunud asjadest Venemaal. Tunni lõpuks oli Katrinal ajaloost nii kõrini, kui kunagi üldse olla saab. Samamoodi tema klassikaaslastest, kes iga vahetund võidu tualetti peegli ette jooksid. 'Ajaraiskamine,' oleks öelnud selle kohta tema parim sõbranna Birgit, kes kahjuks teise Eesti otsa jäi, kui Kat ära kolis. Väga vihale ajas see, et Birgit võis jääda klassi, kus Kat oli käinud esimesest saadik. Siiski ei olnud ta oma parima sõbranna peale solvunud - polnud see ju tema süü. Võibolla vaid vahel oli teda midagi kadeduseussi sarnast närinud, sest sõbrannal hindeid head ning ka koolis veidi populaarsem. Välimus samuti ilusam: ðokolaadipruunid õlgadeni juuksed, sinised silmad ning valged hambad. Pikk kehaehitus ning sale tüdruk ideaalse nahaga. Jah, seda küll Katrina kadestas. Ise olid tal pikad, blondid juuksed mis talle teiste arust sobisid, kuid mida ta ise vihkas. Hallid silmad nagu peaaegu kõikil põhjamaa inimestel ning valged hambad. Nende üle oli ta uhke, kuna oli pidanud tervelt aasta klambreid kandma. Siis ta Birgitiga tuttavaks saigi. Katrina ei olnud nii pikk, kuid temagi oli küllaltki sale ning üsna keskmine. Jah, nii oleks teda iga inimene hinnanud, kes teda paremini teadis. Vähe sellest oli teda klassivanemaks valitud. Klassivanemaks, keda keegi ei kuulanud ning kellega keegi peaaegu rääkinudki polnud. Vihase turtsatusega ajas tüdruk end toolilt püsti ning loopis asjad tumerohelisse õlakotti, et koos teistega koridori suunduda. See oli veel üks ebameeldiv asi: klassidel polnud numberid või olid need lihtsalt ebaloogiliselt paigutatud. Nagu ta peagi teada sai, algas järgmine tund kõrval klassis, mitte kuskil teises maailma otsas. Kergendunult vajus tüdruk tühjale pingile ning silmitses mõtlikult oma valgeks värvitud küüsi. Valge oli hea värv. Vähemalt siis, kui vanemad ei lubanud kasutada üleliia musta. "Hei, su nimi oli Katriin vä?" päris üks roheliste silmadega ning päevitunud nahaga tüdruk, keda Katrina enne tunnis sosistamas oli kuulnud. Nagu juba hääletoonist oodata võis, kandis tütarlaps roosat dressipluusi, mis oli eest avatud. Mustad, alt kitsenevad teksapüksid ning valged skeit-tossud muutsid ta nii tavaliseks. Sellise riietusega tütarlapsi võis näha igal tänaval selles suuremas linnas, mis Kat'le nii uus oli. Vahel tahtis ta nende sekka sulanduda, kuid vahel erineda. "Katrina," lausus ta automaatselt, keerates pilgu teadetetahvlile. Teda ei huvitanud, kui sellise kuulsusega inimene tema sõbraks tahtis saada. Pealegi oli see ebaloogiline ka. "Asiis," sõnas teine. Liisa, nagu Kat'le nüüd meenus. Ka tüdruku roosale T-särgile oli see nimi valgega trükitud ning juurde südamed tikitud. Ise ta seda vaevalt teinud oli. "Sa tead ka siit kedagi vä?" päris too edasi, oma suurte silmadega põlglikult uue tüdruku poole vaadates. Nagu Kat nüüd märkas, oli nii mõnigi veel nende juurde kogunenud. "Peaks või?" päris ta viimaks, olles kindel, et ei saa kuidagi vastamisest hoiduda. Teda oleks lisaks muule ka argpüksiks pidama hakatud. Liisa naeratus venis laiemaks. "Ei teagi? No ma mõtlesin, et oled ehk mõne suurema msn'i välja nuhkinud või kellegagi sõber olla üritanud," seletas ta. Katrina turtsatas, kuid tundus, et see jäi teistele märkamatuks. "Ma ei usu, et ma nii imelik oleks, et endale ühtki tuttavat koolist hankida ei või," lausus ta mõtlikult ning keeras pilgu uuesti Liisale. Jah, nüüd oli ta kindel, et ei tahaks sellise inimesega isegi tuttav olla. "Kas tõesti? Miks sa siis ei ole veel mitte ühegi inimesega vabatahtlikult rääkinud?" Katrina kiristas mõttes hambaid, kuid üritas rahuliku ilmet ning häält säilitada. Ta oli kahjuks ju lootnud, et saab tõesti mõnega lihtsalt läbi. Kuid nüüd tundus talle tõsimeeli, et maailm vaid Liisa-sugustest koosnebki. Vähemalt see maailm, kuhu teda üleöö paisati. "Kas sa arvad, et ma ei julge?" "Noo... arvan küll," kostis tütarlaps ning vajus koos kahe sõbraga Kat'i kõrvale pingile. "Näiteeks, mine räägi selle poisiga seal, kes teadetetahvlit vaatab," lausus ta irvitades, osutades oma roosa küünega ühe poisini, kes tunniplaani silmitses. Kat'i arust nägi ta täitsa kena välja - pikk ja kõhn, mustade juustega ning kenade riietega. Nägu ta ju hetkel ei näinud, kuna too oli tema poole seljaga. Heites tüdinut pilku Liisale, tõusis Katrina püsti ning hakkas kõndima poisi poole, kellest Liisa rääkinud oli. Samas üritas ta mitte välja teha naeruturtsatustest, mis tagant kostusid. Kahtlemata arvasid teised, et Kat meelega aeglaselt läheb, oodates et poiss minema jõuaks minna.
|
|
|
Post by member on Dec 4, 2007 18:29:36 GMT 3
Hea Kindlasti uut (Y)
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Dec 4, 2007 19:14:45 GMT 3
Hea jah. ja mustad juuksed .. xd
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 4, 2007 19:20:54 GMT 3
hea .. ; d
|
|
|
Post by Karmen M. Simple on Dec 4, 2007 19:29:55 GMT 3
väga lahe ^^.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 13, 2007 17:45:17 GMT 3
On jh lahe Uut!
|
|
|
Post by Rene L. Wood on Dec 13, 2007 18:21:38 GMT 3
Suht hea Võiks uus tulle.
|
|
|
Post by Susannah Simon on Dec 15, 2007 20:26:33 GMT 3
Aga ma võin ju kirjutada mustadest juustest? : d[/i]
II osa.
"Tere," lausus Katrina kergelt ning ajas näpuga enda tunniplaanis järge, vaadates enne hetkeks poisile otsa. Teine oli ilus, täpselt selline, nagu Katrina teda ette oli kujutanud. "Emm, tere?" lausus teine küsival toonil. Noormehe näol oli veidi jahmunud ilme, kui ta oma pruunide silmadega Kat'i uuris ning arvatavasti selle üle mõtles, kas ta teda kuskilt teadis. "Sa oled kes?" päris ta viimaks kerge naeratusega, jättes Katrinale sõbralikuma mulje, kui alguses. Poiss oli tundunud väga tõsine ning peaaegu et kuri. "Ahjaa. Katrina. Mõtlesin, et uuena küsiksin, kus on vene keele klass?" luuletas tütarlaps kergelt, silmitsedes vabandava pilguga oma vestluskaaslast. "Mm, ma olen Markus. Ja see klass on otse seal," vastas nooruk viimaks ning osutas küünarnukiga kergelt ühe koridori otsa poole. Katrina naeratas kergelt ning noogutas. "Tänan väga. Tead, need minu klassikaaslased ei ole just väga abivalmis," jätkas ta juttu, tundus rahuldust Liisa ärritunud ilmest, mis üha süngemaks muutus. Markus naeris. "Need, loomulikult," ütles ta vaikselt. Kat ei saanud sellest küll eriti midagi aru ning kehitas vaid õlgu. "Näeme siis. Oh, aga mis klass sa oledki?" päris ta kiirelt. "Üheksas. Sa kaheksas jap?" Katrina noogutas. "Mhmh. Okei, ma siis lähen oma 'toredate klassiõdede' juurde," lausus ta kerge irooniaga. Silmates kella, mis teadetetahvli kohal seinal oli, märkas ta, et tund hakkas alles viie minuti pärast. 'Aega ju on,' mõtles ta omaette ning hammustas märkamatult huulde. Ta ei tahtnud ometi näidata, et Liisal on õigus, ning ta otsibki endale meeleheitlikult sõpru. Seega keeras ta ringi, lehvitas Markusele üle õla vaadates ning sammus tagasi teiste juurde, et pingile istuda.
"Õuu, uus tsikk arvab, et ajab paar sõna Mark'ga juttu ning saab kohe poppide hulka," sõnas Liisa irvitades. Katrina märkas alles nüüd, et koha pruunil pingil, mis enne talle oli kuulnud, hõivas üks klassiõe parimatest sõbrannadest. Seda oli kohe aru saada, kuna vaid nemad kandsid nimedega T-särke. Helen'l oli see küll punane, kuid siiski äravahetamiseni Liisa omaga sarnane. Kat köhatas. "Mm, kes ütles, et ma tahan... 'teie hulka' pääseda?" küsis ta vaevukuuldava ärritusega, lootes, et Markus tema tegevust ei jälgi. Hetkel oleks ta võinud Liisa pingilt üles kiskuda ning nii oma tahtmist saada, kuid otsustas jääda mõistlikuse tasemele. Ja mitte langeda nendeni, keda ta üle kõige maailmas vihkas. "Kuule, Katrina!" Kat pööras end kiirelt ümber, üllanud, kui nägi Markust endale eemalt viipamas. Tüdruk heitis ühe pilgu teisteni ning kiirustas siis paari jooksusammuga poisini. "Ee, jah?" küsis ta, üritades näida kerge ning rahulikuna. "Sa uus? Mõtlesin, et näitan sulle oma klassi ka ära," lausus noormees naeratades. Hetkeks tundus Katrinale, et teine oli teda vaid klassikaaslaste käest äästnud, kuid heitis seejärel mõtte kõrvale. Mark oli selleks liiga viisakas. "Nii et... kuidas siis jääb? See tund hakkab tegelt kümne minuti pärast alles, kella patareid on täiega tühjad." Katrina kõhkles veel mõne hetke, enne kui kiirelt noogutas. "Okei," pomises ta vaikselt, langetades pea hetkeks alla. Seejärel keeras tütarlaps pilgu uuesti Markusele ning hakkas tema kõrval sammuma. "Miks kooli vahetasid?" päris teine varsti, kui oli Kat'i klassikaaslaste kuulmiskaugusest välja jõudnud. Tundus, et poisi silmis vilkus tõeline huvi ning seega ei suutnud Kat vastamisest keelduda. Endale musta-valge triibulist dressipluusi kõvemini ümber tõmmates asetas ta käed rinnale risti ning ohkas sügavalt. "Kolisime lihtsalt. Enne elasime Hiiumaal," lausus ta viimaks, et mitte pausi ebaviisakuseni vedada. Oodates rageeringuks mingit 'aa'd või 'okei'd, surus Katrina käed dressipluusi taskutesse, keerutades parema käe teises sõrmes valget, musta kiviga sõrmust. Tema meelest oli kummaline täiesti võõraga sõbralikku juttu ajada, kuid tundus, et noormehele see nii ei paistnud. "Hm, nojah. Ma tulin ka siia kooli kaks aastat tagasi kolimise pärast. Mm... elasime Narvas enne," lausus ta osavõtlikult. "Veits raske on nii, aga saab hakkama, kui sõbrad leiab," lisas ta veel. Katrina ei teadnud, mis ilmega Mark teda vaatas, kuna oli ääretult süvenenud oma mustadele tennistele, mis mööda põrandat liikusid. Veidi aega kõndisis nad vaikuses, kui Markus Katrinat müksas. Kat võpatas ning tõstis pilgu, märgates peagi oma matemaatika klassi, millel ainsana kogu koolist punane uks oli. Mine sa tea kas oma hirmu ja ohtlikkuse rõhutamiseks või selleks, et sisenema pidi täiesti tehtud kodutöödega. "Mate?" päris ta kerge naeruturtsatusega ning vaatas klassinumbrit. 9a, klass 209. Sellel klassil oli isegi õpetaja nimi peal: Siim Peterson. Markus noogutas veidi tusaselt ning toetus vastu seina. Alles nüüd märkas Kat, et teine oli temast vähemalt kümne sentimeetri võrra pikem ning kohutavalt pruunide silmadega. Pilguga üle koridori libistades silmas ta eemal kella. Alles viis minutit oli möödunud. "Sulle meeldib mate?" päris poiss varsti, kui oli märganud Katrina pilgu liikumist. Ta tahtis lihtsalt uue kooliõega rääkida, muud midagi. Pealegi tundus nooruk nii viisakas ja üksik - täpselt nagu temagi oli alguses olnud ning end tundnud. "Mitte eriti. Sulle ka ilmselt mitte," vastas tütarlaps. Mark noogutas aimatavalt ning kirtsutas kergelt nina. Katrina naeris ning müksas oma kaaslast lõbusal ilmel. "Kuule, ma lähen alla vist," lisas ta varsti, kui oli mõne hetke kaalunud, mida öelda. "Okkei. Aga... mm... näeme hiljem äkki? Ma mõtlen, meil peaks mõni tund lähestikku ka hakkama," seletas Markus sundimatult. Katrina naeratas ja noogutas. "Jäägu nii siis. Pealegi, kes teab, et ma rohkem abi ei vaja," hüüdis ta veel, kui oli kümmekond sammu eemale jõudnud. Veidi isegi liiga rahuloleva ilmega naasis ta alla, vastu oma tüütutele klassiõdedele ja veel tüütumale neljandale tunnile.
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Dec 15, 2007 20:35:48 GMT 3
Kirjuta aga. ;D
Aga mulle täitsa meeldib see jutt, et sa võid siis kunagi uue osa ka üles panna.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 15, 2007 23:19:27 GMT 3
Nõustun^^ Täiega meeldib see jutt Niiet pane kohe kui sa uuesti sisse tuled uus osa üles! Need osad tulevad liiga aeglaselt!
|
|
|
Post by Susannah Simon on Dec 15, 2007 23:58:47 GMT 3
Samantha nii tahtis noh. xD[/i]
III osa.
Inglise keel oli tõeline piin, kuna õpetaja Viirpuu oli täielik vastand ajaloo õpetajale. Ta oli paks, tõsine ning ülimalt närviline, karjudes peaaegu alati iga mõttetu asja peale. Õpetajal olid helepunased, peaaegu oranþid juuksed ning kollakasrohelised silmad. Kandis naine üsna avarat valget pluusi ning heleroosat seelikut. Kingad olid mustad ning üsna ebasobivad. Katrina tutvustas end tuimalt kui 'uut õpilast' ning pea jooksis Tiinakese näidatud kohale. Jah, inglise keele õpetaja nimi oli Tiinake Viirpuu. Ta oli titeliku häälega ning üritas mängida õpilaste lemmikut. Õnnestus see tal kohutavalt. "Pliis, võtke istet!" lõõritas ta inglise-eesti segakeeles, hääldades sõnu kuidagi tibilikult. Kummaline kombinatsioon, kui arvestada tema välimust, häält ja iseloomu. "Meil on uus õpilane. Katrina, palun tule siia ja räägi endast inglise keeles!" käsutas Tiinake ning astus tahvli eest eemale. Kat oigas vaikselt ning sammus paari kiire sammuga ette. Sügavalt ohates surus ta käed taskutesse ning vaatas klassi tagaseina. "My name is Katrina and I move here. Before I lived in Hiiumaa. Mmm... I like music, art and spending my time with good friends," sõnas ta kiirelt, pööramata tähelepanu sellele, kas õpetaja teda parandab, või mitte. "Any questions?" päris ta särava naeratusega ning ajas selja sirgu. Tüdrukule oli äsja lausa suurepärane mõte pähe tulnud. Nii hea, et ta isegi enda loogikast üllatus. "Yes, why did you move?" küsis üks prillidega poiss esireast, vägutades Kat'le oma hambaklambritest säravat naeratust. "Because I had to. Ok, lets do some exercises," sõnas ta itsitusega ning kiirustas oma kohale. Õpetaja Viirpuu sammus klassi ette ning lõi käsi kokku. "See oli hea inglise keel! Nii! Aga alustagem nüüd tunniga! Kordame siis present simple't ja present continius't!" Tundus, et õpetajal on kahtlane himu karjuda, kui ta musta tahvlini jooksis ning roosa kriidi haaras. Seejärel kirjutas ta ülisuure kirjaga tahvli ülaserva pealkirjad ning naeratas siis säravalt. Peaaegu nagu Tomas, kes oli see nohikust ning hambaklambritega poiss. Esitanud paar küsimust, jäi Tiinake mõttesse ning sirgeldas tahvlile paar lillekest. "OK! Ma kirjutan siia _ _ _ _ _ . Teie pakute tähti!" Kat keeras ennast vaistlikult kõrvale, kuid avastas alles siis, et istus ju üksi. 'See õpetaja on hull,' kirjutas ta paberilehele ning tõstis seejärel käe, et ka midagi pakkuda. Sellel vahetunnil oli söömine, nii et Kat'l oli küllalt tegemist, et klassiklaaslaste pundis püsida. Üksinda poleks ta kohe kindlasti sööklat üles leidnud. See õnnestus tal siiski üsna hästi, nii et ta jõudis isegi õigeks ajaks kohale. Söögisaal oli suur, roheliste laudadega, mille ümber oli kuus kohta. Mõned lauad olid väiksemad, mõned suuremad ning kõik istusid kus tahtsid. Üsna kirju seltskond, või sellest järeldada. Tütarlaps kõndis nüüd suuremate õpilaste järel, vaadates vahel nende vahelt ette ning taha, üritades aru saada, mida tegema peab. Tänu taevale - Markus kõndis eemal just saaliustest sisse. Katrina hüüatas kergendunult ning kõndis kiiresti poisini, kes talle juba eemalt noogutas. "Mis viga?" päris ta kerge muigega, nähes kooliõe selget segadust tomuva üle. "Mul pole õrna aimu ka, mis siin tegema peab," lausus tüdruk nukralt ning silmitses hetkeks oma käes olevat toidutalongi. See oli tumepunane ning taskus olemisest üsna räsitud. Mitte, et talongi välimus ka oluline oleks. Mark naeris hetke ning võttis siis Kat'i küünarnukist. "Okei, igatahes, tule ruttu. Muidu me saame enne tunni algust viis mintsa kätte söögi ja siis jääme nälga," sõnas ta lõbustatult, tüdrukut enda ette järjekorda lükates. "Ahjap, seda ka, et kui sa mingit praadi või värki tahad, siis peab midagi juurde maksma," lisas ta veel ükskõikselt. Arvatavasti ta ise seda siis ei tahtnud. Katrina muigas kergelt. Tal oli hea tunne, et keegigi talle midagi ütlema vaevus. Varsti keeras ta end Markuse poole. "Kuule, kas istume ühes lauas?" päris ta kergelt anuva pilguga, kui oli silmanud oma lobisevaid klassiõdesid. Noormees kortsutas kulmu ja mõtles hetke. "Okei. Ma arvan, et sa mahud ära, me seekord ei laiuta." Kat oletas, et Mark räägib nendest, kellega ta tavaliselt koos istub ning ei vaevunud rohkem küsima. Toetades ennast vastu helerohelist söögisaali seina, ootas ta, et järjekord juba edasi läheks. Tundus, nagu oleks kokad magama jäänud või toit kõrbema läinud. Ainult et norskeid polnud kuulda ja haisu tunda. Viimaks, pärast pea viie minutilist ootamist said nii Katrina kui ka Markus oma makaronisalati taldrikutäied ning suundusid ühe veel vaba lauani. Markus pani oma taldriku hooletult maha ning suundus endale ka oma uuele tuttavale juua otsima. Samal ajal pidi Kat Markuse sõpru ootama. "Jou," sõnas keegi tema seljataga. Tütarlaps võpatas hetkeks ning libistas kiire pilgu üle poisi. Lokkis mustad juuksed, must triiksärk, mustad teksad. Ja tossud. Sinna juurde veel must õlakott ning hallid silmad ja oligi paras emo valmis. Kulmu kortsutades Katrina naeratas hädiselt. "Ee, tere jap. Markus hangib juua," lausus ta. Noormehe jutu kohaselt pidi see ta parim sõber, Taavi olema. "Njah. Tal on alati juua vaja. Leiba ka. Aint et ma ei saa aru miks," lausus Taavi ohates ning hakkas sööma, viibates aegajalt veel mõnele õpilasele. Kuni viimaks Mark saabus ning rahuloleva näoga Kat'i kõrval istet võttes tüdrukule mahlaklaasi ulatas. Varsti täitus laud õpilastega, kes kõik Markuse klassist või tema paralleelist olid. Katrina teadis vahetunni lõpuks kindlalt, et kõige naeruväärsema iseloomuga poiss on Andrus, kellel olid ühtlasi rohelised juuksed ja hipi-välimust, et Peeter oli kohutavalt peenike poiss hullumeelsete ideede ning äärmiselt huvitava elulooga, omades pahmakat pruune juukseid ning siniseid silmi. Ja Karl oli tavaline ja tüüpiline üheksandik, üsna populaarne nooremate seas ning punakas-pruunide juuste ning roheliste silmadega. Kirju seltskond missugune. "Kuule, sa homme peole lähed?" küsis Peeter Markuselt, kes õlgu kehitas. "Ma ei tea. Võibolla pean mingeid asju ajama, aga homme on laupäev. Vist tulen ikka." Katrina jälgis teiste vestlust, üritades samal ajal ise märkamatuks jääda. Talle ei meeldinud eriti istuda poiste seltskonnas, kus alguses tutvustamise pärast veel palju punastamist ka ette tuli. Taavi oli siiski sama sõbralik kui Markus, ning ega Andruski talle alla ei jäänud. Peeterile meeldisid inimesed, kes olid natuke hullud ning Karl hoidis populaarsete poole. 'Naistemees,' nagu Kat omaette mõtles. "Ma ei tule," ütles Andrus vahele. "Pean vanaema sünnale minema, tead, juubel ikkagi ju." Andruse üks lemmiksõnadest oli 'tead', mis Katrinale kohutavalt nalja tegi. Poiss toppis seda peaaegu iga lause või sõna vahele. Selgi korral hakkas tüdruk naerma ning tõmbas endale nii toitu kurku. Markus hakkas naerma ning kopputas kooliõele seljale. "Noorus on hukas, mõelda vaid et lapsed peole mitteminemise pärast toitu kurku tõmbavad," lausus ta naljatledes. Kat pahvatas naerma ning müksas Markust kergelt õlaga, tekitades lauakaaslaste silmi kummalise pilgu.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 17, 2007 15:29:01 GMT 3
Mina pole süüdi^^ Mega!! (Y)(Y) Pane juba uus üles!!! Lahe... Mega.. Cool Millal uut saab? ;D
|
|
|
Post by Susannah Simon on Dec 20, 2007 0:00:15 GMT 3
IV osa. Tunnid lõppesid sel päeval peaaegu kõigil kella kolmest, nii et Markus ja Katrina kohtusid veel garderobiski. "Hei, kuule, kus sa elad?" päris poiss kergelt, takistades Kat'i klassiõdede pääsu välja. Nad üritasid küll kogu oma 'glamuuri' mängu panna, et Mark neile tähelepanu pööraks, kuid see läks haledalt vett vedama. Katrina muigas ning jäi siis hetkeks mõtlema. "No see oli see," ütles ta kindlalt, kuid ei suutnud ikka veel välja mõelda tänava nime. Markus naeratas kergelt ning astus viimaks Liisa teelt, kes ta muidu pikali oleks lükanud. Tüdruk saatis noorukile ühe pahase pilgu, enne kui punase õlakoti selga heitis ning Helen'i ootama jäi. Viimaks lausus Kat oma tänava nime ning ohkas kergendunult. Ta ei olnud vanematega kokku leppinud, kas keegi talle ka järgi tuleb, kuid nüüd oli kõik enamvähem korras - maja välimust ta ju teadis. Mark noogutas kergelt, kui ta Katrina'ga kõrvuti koolimaja garderobitrepist üles hakkas minema. "Veab sul nooh. Elad suht lähedal. Ma elan mingi hoopis teisel pool," seletas ta ning vaatas kergelt muiates Kat'le otsa, kes poisi kurva hääletooni peale naerust turtsuma oli hakanud. "Vaene laps," lausus tüdruk ning patsutas poiss õlale. Viimaks tänavale jõudnud vaatas ta ringi ning märkas Andrust ja Taavit eemalt nende poole tulemas. "Oi ei, nad tulevad," sosistas ta Mark'le, kes selle peale valjusti naerma hakkas ning tüdrukule hetkeks käe õlale pani. "Mis te mässate siis?" päris Taavi, kulme kergitades ja kotti õlal kohendades. Tundus, et tal olid seal nii mõnedki üleliigsed asjad. Markus vaatas üle õpilaste peade otsivalt ringi, tekitades Katrina's veelgi pisema tunde. Viimaks pööras ta pilgu valgusfoorilt tagasi teistele. "Ma siin hakkasin just ütlema, et Peeter elab Kat'ga samal tänaval, aga ma ei näe teda hetkel kuskil," lausus ta. "Hei!" protesteeris Katrina, noormeest dressipluusist sikutades. "Ära arvagi, et ma sellise hulluga koos koju lähen," lausus ta kindlalt, Taavile pisut mõrvarliku pilku saates. Markus tõstis käed ning vangutas naerdes pead. "Okei, okei. Aga selle megapisikesenunnu mõtte pärast ei pea kohe maha lööma," poetas ta suunurgast, kui Katrina käed näiliselt vihaselt rusikasse surus. Andrus pööritas silmi. "Jätke oma kraaklemine muuks ajaks," lausus ta pisut tüdinult. Tundus, et tal polnud viimases tunnis kuigi hästi läinud, sest ta silmitses pahaselt saksakeele õpetaja punast autot, millesse üks tüsedamapoolne naine äsja istunud oli. Markus mühatas ning märkas seejärel, et koolimaja rohelisest uksest olidki Peeter ja Karl väljunud. Käe Katrina haardest vabastanud viipas ta neile, lai ning pahatahtlik naeratus näol. Samal ajal mõtles ta, et pole vist elusees ühegi tüdrukuga nii kiiresti tuttavaks saanud, kui oma uue kooliõega. "Jou, te polegi kodus veel?" küsis Taavi kerge muigega, kui sõbrad viimaks nendeni jõudsid. Karl mühatas midagi oma trenni kohta, kuid Peeter silmitses ilmse huviga Katrina't, kes selle pilgu all peagi nihelema hakkas. "Tõesti!" ütles tüdruk viimaks. "Ajame selle hüvastijätujutu juba korda ja kobime koju, mõnel on õppida ka vaja." Peeter turtsatas naerma ning Markus sai oma parima sõbraga taas pead vangutada. "No kui sa nii väga tahad," lausus viimane ning võttis Peetril küünarnukist kinni. Katrina näol ahastavat ilmet märgates muigas ta vaid, kuid Markus raputas kergelt pead. "Tead, tõesti. Ta on minu pisike sõbranna, ära kiusa," lausus ta tõsiselt, teenides ära kooliõe tänuliku pilgu.
Paarkümmend minutit hiljem koju minnes märkas Katrina pahuralt, et Liisa ja Helen veidi maad tema ees kõnnivad. Ohates otsustas tütarlaps, et ei olegi võimalik kõike head korraga saada ning leppis kurvastusega, et ka need kaks tüdrukut temaga ühel tänaval elasid. Mp3-e kõvemaks keerates ümises ta enda lemmiklaulu vaikselt kaasa ning sisenes peagi ühe väikese kuid ilusa maja väravatest. Kollased seinad ning sammastega varjualune ukse ees muutsid selle pisut vanaaegsemaks, kuid nii Katrinale meeldiski. Maja välimus ning see, et see kahekordne oli, tekitaski temas paar kuud tagasi veidi tahtmist kolida. Lisaks sellele said nad endale nüüd täiusliku maaliateljee. Rõõmsat ohet kuulsavale lastes liikus ta pilguga üle eelmisel kuul istutatud taimede ning kividest teeraja, enne kui pruuni ukse nupust kinni võttis ja selle lahti lükkas. "Emm! Ma olen kodus!" hüüdis tüdruk, ketse jalast võttes ning kotti kapile asetades. "Kuidas koolis läks?" hüüdis naisehääl heledasti valgustatud koridoriotsas asuvast köögist. Kat kehitas õlgu ning pahvatas siis naerma. Püsti tõustes lippas ta uksele. "Täitsa normaalselt," lausus ta pisut salakavalal toonil ning kallistas Kertut. Tema ema nimi oli Kertu, ta oli 35-aastane ning töötas linna uusimas kunstigaleriis sekretärina. Naise helesinised silmad vaatasid tütart soojalt ning pruune juukseid tagasi selja peale lükates naeratas ta kergelt. "Siis on great ju," lausus ta. Katrina oli just hommikul kurtnud, et ei taha inglise keele tundi. Katrina ajas huuled torusse. "Õh. Sa oled peaaegu hullem kui Tiinake," lausus ta, hetke pärast trepist ülesse kadudes. Selle mõistatusliku sõnumiga jättis ta oma ema edasi kokkama ning imestama, et Kat'l üle pika aja koolist tulles nii hea tuju oli.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Dec 20, 2007 0:11:49 GMT 3
MegaGigaLahe!! Millal uus tuleb? xD^^ Väga hea... UUT!!
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 22, 2007 9:35:14 GMT 3
Markus on nii nunnu nimi (L)
Aga mis krdi Tiinake -.- ;D ?
|
|