Post by Katrina Blair Disenchanted on Nov 24, 2007 19:58:32 GMT 3
Katrina astus raskelt oma koduuksest sisse. Talle tuli vastu ta vend Oliver, kes Katrina ja oma pruudiga Chlorisega koos elas. Ema elas neil Miamis, kus nad sündisid, ning isa Las Vegases. ,,Hei Katrina... Sind pole kaua kodus olnud. Muide, mis komme see on, lihtsalt uksest sisse marssida, ilma et sa oleksid teatanud, et koju jõuad?'' Katrina kortsutas oma 18-se venna moraalitsemise peale vaid kulmu. Kuigi ta teadis, et Oliver oli sõnapidaja poiss, ning lubanud vanematele tüdruku eest hoolitseda, ei pidanud neiu õigeks, et Oliver peab kogu aeg teda kontrolli all hoidma. Ta saatis mitte midagi ütleva pilgu vennale ja vennanaisele. "Tulen mina millal tahan, ja millal sina lõpetad sellise kana mängimise?" Sõnas tüdruk karmilt, ning jooksis ülesse, oma toaust kinni virutades, nii et natuke krohvi pudenes ukselt. Oliver vaatas samal ajal pahaselt üles, ukse poole. Katrina virutas enda koti koos mantliga ukse ette, ja andis telekale, mis järjekordselt oli otsustanud knni kiiluda ühe paraja tou. Mitte just kõige paremas tüdruk vaatas lootusrikkalt oma teise korruse aknast välja. Telekast oli tal hetkega kõrini, mõeldes, mida ta võiks aknast välja hüpates teha. Veendudes, et Oliver ega Chloris pole ukse juures valvamas, võttis Katrina end kokku, ning hüppas aknale. Ta korrutas endale, et ära muretse, sa oled seda varemgi teinud. Tüdruk keskendus, et mitte luid murda, ning juba oligi ta akna all. Mõne hetke pärast lidus ta juba jäätisekohviku poole, üritades mitte muretseda, kas keegi midagi märkas.
Mõne tunni pärast ilmus Katrina jällegi oma koduukse taha, ning üritas vaikselt sisse saada. Suure ahastusega taipas ta, et ega vanemad neid niisama külastama poleks tulnud. Ilmselgelt oli Oliver jälle midagi ette kandnud. Katrina laskus põlvili, liialdades veidi, sõnas ta valjult: ,, Andestust, mu lordid, ma olen veidi üleannetu, aga kas te suudate armuliselt mulle mu patu andestada?'' Ta süda puperdas meeletult. Kergemaks ei teinud seda ka see, et Oliver kärgatas, nagu pikne: ,,KATRINA!" Katrina ootas kinnisilmi oma vanemate reaktsiooni. Sealt see tuligi. ,,Katrina, see ei saa nii jätkuda. Oliver helistas meile, te sa olid teise korruse aknast minema jooksnud, ilma mitte midagi ütlemata, ning ilmud alles paari tunni pärast. Mul on kiire, nii et selgita parem otse ja kiiresti!" Vadistas tüdruku isa, ning oli valmis juba lahkuma. ,,Anna andeks isa, seda ei juhtu enam.'' Loomulikult ei mõelnud neiu seda kuigi tõsiselt. Tema ise tõusis püsti, ning sõnas mingi loitsu. Tüdruk ei saanud küll aru, mille jaoks see oli, kuid aimas paha. Tema isa rääkis vennaga, ning kadus siis järsult, koos emaga. Katrina kadestas oma vanemaid, sest nad said ilmuda. Ta saatis tulise pilgu Oliverile, ning jooksis jalapealt ülesse. Kuuldes tagantjärele: ,,Said, mida sa tahtsid, Blair!" Endalegi uskumata, veeres tüdruku silmadest pisaraid. Ta polnud kunagi tahtnud oma vanematele või lähedastele niiviisi haiget teha, kuid nemad kõik olid tüdruku vastu. Vähemalt temale tundus nii. Rahutult kõndis ta toa ühest otsast teise, ning rebis ühe postri maha. Endale ta aga lubas, et ei lähe kellegi ette vabandama. Närviliselt heitis ta oma pusa seljast, kuna oli vahepeal päris higiseks läinud, selle jooksmise, ja vanemate pärast. Pusa alt ilmus välja triibuline punane särk, mis sobis tema põlvpükstega. Põlevate silmadega vaatas ta mõne hetke mingit mõttetut seebikat ja lahistas siis mõne pisara veel. Ta klõpsas selle kasti kinni, ja proovis siis enda toa natuke korda teha. Pühkides pisaraid, märkas ta, et oli akna ka kogemata katki teinud. Selle katkise koha, kattis ta kardinaga, kuid jube külm hakkas. Äkitselt meenu tüdrukule mingi parandamisloits, mille ta ka kiirelt lausus. Sisse sadas tema Chloris, kes mingisugust plaati tahtis. Maha vaadates, et mitte oma punetavat nägu näidata, viskas ta Chlorisele CD. Kui too lahkunud oli, tegi tüdruk akna lahti, ning tegi midagi massohistlikku, mida ta ka varem olli teinud. Ta seisis lühikeste varrukatega, aken pärani lahti, külm läbilõikav tuul juustes vihisemas. Tüdrukul oli natuke halb seal, aga just seda ta nautiski. Vaikselt igaks juhuks akent kinni panema hakates, tundis ta, kuidas väsimus temast üle hakkab käima. Aeglaselt liikus ta oma voodi juurde, ning heitis puhkama. Neiu peas keerles ääretult palju mõtteid, mis talle rahu ei andnud. Oma harjaga juukseid kammides, vajus ta lõpuks unne. Aken oli praokil, kuid Katrinal polnud sellest ei sooja ega külma. Lootes vaid, et keegi nüüd tema tuppa sisse ei kuku. Seda võis oodata, kui Oliver jälle oma neiuga sõnasõda pidas. Vahest isegi mitte ainult sõnadega, kuid seda juhtus harva.
Õhtul, umbes paari tunni pärast ärkas tüdruk veidi rahulikumalt. Ta klõpsas teleka käima, ning lükkas mingid riided enda voodi pealt ära. Tal polnud ikka veel aimu, mis loitsu tema isa tema peal kasutanud oli, seega püsis ta rahulikult. Tüdrukul oli kogemusi, loitsudega. Mõttetult, tuimalt vaatas ta oma silmadega telekasse, ning ei teinud oma näuguvast kassist väljagi. Kui too talle sülle hüppas, leebus Katrina natuke, ja hakkas musta karvakera silitama. Tüdrukule olid kassid alati hingelähedased olnud. Äkitselt kostus altkorruselt Chlorise häält, mis kutsus sööma. Tujutult vinnas tüdruk end allakorrusele, kuigi ta polnud mingitki söögiisu. Õnneks oli ta end kuskile välja läinud, nii et Katrina ei pidanud seda manipuleerivat lõusta nägema. End söögilaua taha ajanud, tõstis ta endale veidi kartuliputru ja valas piima klaasi. Mõne minutiga selle endale alla ajanud, kuid piima alles jätnud, tänas ta Chlorist vastumeelselt söögi eest. Aeglaselt viskas te mõne ettejääva riidehilbu kappi. Tüdruk plõksis oma küüntega astu kapinukka, ning märkas et tema laual oli ilmselt mingi oma teo tagajärjel surr must lärakas. Ei no tore, mõtles tüdruk, ning üritas mingi soodaga selle mingisuguse värgi maha saada. Ei õnnestunud. Lõpuks leidis Latrina mingisuguse lahuse, mis võttis selle pleki maha. Üks poole tunni pärast sai neiul passimisest kõrini, kuid ta ei saanud midagi teha ega parata. Polnud tahtmist ka välja söösta, nagu ta tavaliselt oma probleemide eest põgenemiseks tegi. Nii ta siis istus seal oma voodi peale, ümberringi nagu oleks sõda tema toast läbi käinud.
Järgmisel lõunal, kui ta sigatüükast jälle mõneks päevaks koju oli naasnud, ei oodanud teda enam keegi. Tüdrukule oli see ühtaegu nii kergendus, kui ka segadusse ajav. Mingit kirja polnud talle jäetud. Ta kehitas õlgu, vaatas läbi jäätunud klaasi, millel ilutsesid jäälilled. Tunnid möödusid, Katrina ei suvatsenud endale midagi süüagi teha, et kui keegi koju jõuab ja temani tuleb, näevad nad, et tüdruk on surnuks nälginud. Sisimas lootis ta ikkagi ust paukumas kuulda. Öösel, umbes südaöö paiku, kuulis ta allkorrusel naeru, ning nägi valgust. Ta hakkas allapoole sööstma, kuid jäi poolel teel vaikselt pidama. Liiga hilja oli juba, tema vend oli teda märganud. ,,Oliver... Kus sa olid?'' Küsis ta segadusseaetult, ning oma imestuseks märkas ta mingit noort, kes poisi süles istus. Neiu kergitas kulme, ning ootas vastust. ,,Ehk nüüd mõistad, mis tunne on niisiivi mõttetult kodus passida.'' Katrina asetas käed risti rinnale. Neiu saatis teisele tulise pilgu, kuigi teda eriti ei kottinud, kes see oli. Vaid uudishimu ajendas teda. ,,Kui küsida tohib, kes see naine sinu süles on?'' Ja vibutas sõrmega blondile sinisilmsele daamile. ,,Ei tohi, ja kebi nüüd oma tuppa. Kuidas sa, noor neiu, kavatsed homme hommikul sigatüükasse saada?'' Tüdruk tema kõrval müksas Oliveri vaid ribidesse, õrnalt. Nii otsekohest ja karmi vastust ei olnud Katrina veel Oliverilt tulnud. Tüdruk oli tajunud, et ta vend ikka päris kaine ei ole, ning see tüdruk ammugi mitte. Uks kinni prõmmides oli ta juba enda toas, ning arutles, kus Chloris võiks olla. Mõttes vandus ta, et oma öökulli kooli oli paigutanud. Järgmisel hommikul kavatses ta kohe ühe kirja temale saata, sest Katrinal poleks olnud sugugi kerge uue elanikuga harjuda. Siiski hakkas tema kahtlusekiir jooksma, et ehk on see mõni tuttav.. Või perekonnasugulane. Ei, ei naistuttavaid lihtsalt tuttavaid ei ole olemad. Pakitses ta peas, kange mõtteriisumise tagajärjel vajus ta sügavasse unne.
Mõne tunni pärast ilmus Katrina jällegi oma koduukse taha, ning üritas vaikselt sisse saada. Suure ahastusega taipas ta, et ega vanemad neid niisama külastama poleks tulnud. Ilmselgelt oli Oliver jälle midagi ette kandnud. Katrina laskus põlvili, liialdades veidi, sõnas ta valjult: ,, Andestust, mu lordid, ma olen veidi üleannetu, aga kas te suudate armuliselt mulle mu patu andestada?'' Ta süda puperdas meeletult. Kergemaks ei teinud seda ka see, et Oliver kärgatas, nagu pikne: ,,KATRINA!" Katrina ootas kinnisilmi oma vanemate reaktsiooni. Sealt see tuligi. ,,Katrina, see ei saa nii jätkuda. Oliver helistas meile, te sa olid teise korruse aknast minema jooksnud, ilma mitte midagi ütlemata, ning ilmud alles paari tunni pärast. Mul on kiire, nii et selgita parem otse ja kiiresti!" Vadistas tüdruku isa, ning oli valmis juba lahkuma. ,,Anna andeks isa, seda ei juhtu enam.'' Loomulikult ei mõelnud neiu seda kuigi tõsiselt. Tema ise tõusis püsti, ning sõnas mingi loitsu. Tüdruk ei saanud küll aru, mille jaoks see oli, kuid aimas paha. Tema isa rääkis vennaga, ning kadus siis järsult, koos emaga. Katrina kadestas oma vanemaid, sest nad said ilmuda. Ta saatis tulise pilgu Oliverile, ning jooksis jalapealt ülesse. Kuuldes tagantjärele: ,,Said, mida sa tahtsid, Blair!" Endalegi uskumata, veeres tüdruku silmadest pisaraid. Ta polnud kunagi tahtnud oma vanematele või lähedastele niiviisi haiget teha, kuid nemad kõik olid tüdruku vastu. Vähemalt temale tundus nii. Rahutult kõndis ta toa ühest otsast teise, ning rebis ühe postri maha. Endale ta aga lubas, et ei lähe kellegi ette vabandama. Närviliselt heitis ta oma pusa seljast, kuna oli vahepeal päris higiseks läinud, selle jooksmise, ja vanemate pärast. Pusa alt ilmus välja triibuline punane särk, mis sobis tema põlvpükstega. Põlevate silmadega vaatas ta mõne hetke mingit mõttetut seebikat ja lahistas siis mõne pisara veel. Ta klõpsas selle kasti kinni, ja proovis siis enda toa natuke korda teha. Pühkides pisaraid, märkas ta, et oli akna ka kogemata katki teinud. Selle katkise koha, kattis ta kardinaga, kuid jube külm hakkas. Äkitselt meenu tüdrukule mingi parandamisloits, mille ta ka kiirelt lausus. Sisse sadas tema Chloris, kes mingisugust plaati tahtis. Maha vaadates, et mitte oma punetavat nägu näidata, viskas ta Chlorisele CD. Kui too lahkunud oli, tegi tüdruk akna lahti, ning tegi midagi massohistlikku, mida ta ka varem olli teinud. Ta seisis lühikeste varrukatega, aken pärani lahti, külm läbilõikav tuul juustes vihisemas. Tüdrukul oli natuke halb seal, aga just seda ta nautiski. Vaikselt igaks juhuks akent kinni panema hakates, tundis ta, kuidas väsimus temast üle hakkab käima. Aeglaselt liikus ta oma voodi juurde, ning heitis puhkama. Neiu peas keerles ääretult palju mõtteid, mis talle rahu ei andnud. Oma harjaga juukseid kammides, vajus ta lõpuks unne. Aken oli praokil, kuid Katrinal polnud sellest ei sooja ega külma. Lootes vaid, et keegi nüüd tema tuppa sisse ei kuku. Seda võis oodata, kui Oliver jälle oma neiuga sõnasõda pidas. Vahest isegi mitte ainult sõnadega, kuid seda juhtus harva.
Õhtul, umbes paari tunni pärast ärkas tüdruk veidi rahulikumalt. Ta klõpsas teleka käima, ning lükkas mingid riided enda voodi pealt ära. Tal polnud ikka veel aimu, mis loitsu tema isa tema peal kasutanud oli, seega püsis ta rahulikult. Tüdrukul oli kogemusi, loitsudega. Mõttetult, tuimalt vaatas ta oma silmadega telekasse, ning ei teinud oma näuguvast kassist väljagi. Kui too talle sülle hüppas, leebus Katrina natuke, ja hakkas musta karvakera silitama. Tüdrukule olid kassid alati hingelähedased olnud. Äkitselt kostus altkorruselt Chlorise häält, mis kutsus sööma. Tujutult vinnas tüdruk end allakorrusele, kuigi ta polnud mingitki söögiisu. Õnneks oli ta end kuskile välja läinud, nii et Katrina ei pidanud seda manipuleerivat lõusta nägema. End söögilaua taha ajanud, tõstis ta endale veidi kartuliputru ja valas piima klaasi. Mõne minutiga selle endale alla ajanud, kuid piima alles jätnud, tänas ta Chlorist vastumeelselt söögi eest. Aeglaselt viskas te mõne ettejääva riidehilbu kappi. Tüdruk plõksis oma küüntega astu kapinukka, ning märkas et tema laual oli ilmselt mingi oma teo tagajärjel surr must lärakas. Ei no tore, mõtles tüdruk, ning üritas mingi soodaga selle mingisuguse värgi maha saada. Ei õnnestunud. Lõpuks leidis Latrina mingisuguse lahuse, mis võttis selle pleki maha. Üks poole tunni pärast sai neiul passimisest kõrini, kuid ta ei saanud midagi teha ega parata. Polnud tahtmist ka välja söösta, nagu ta tavaliselt oma probleemide eest põgenemiseks tegi. Nii ta siis istus seal oma voodi peale, ümberringi nagu oleks sõda tema toast läbi käinud.
Järgmisel lõunal, kui ta sigatüükast jälle mõneks päevaks koju oli naasnud, ei oodanud teda enam keegi. Tüdrukule oli see ühtaegu nii kergendus, kui ka segadusse ajav. Mingit kirja polnud talle jäetud. Ta kehitas õlgu, vaatas läbi jäätunud klaasi, millel ilutsesid jäälilled. Tunnid möödusid, Katrina ei suvatsenud endale midagi süüagi teha, et kui keegi koju jõuab ja temani tuleb, näevad nad, et tüdruk on surnuks nälginud. Sisimas lootis ta ikkagi ust paukumas kuulda. Öösel, umbes südaöö paiku, kuulis ta allkorrusel naeru, ning nägi valgust. Ta hakkas allapoole sööstma, kuid jäi poolel teel vaikselt pidama. Liiga hilja oli juba, tema vend oli teda märganud. ,,Oliver... Kus sa olid?'' Küsis ta segadusseaetult, ning oma imestuseks märkas ta mingit noort, kes poisi süles istus. Neiu kergitas kulme, ning ootas vastust. ,,Ehk nüüd mõistad, mis tunne on niisiivi mõttetult kodus passida.'' Katrina asetas käed risti rinnale. Neiu saatis teisele tulise pilgu, kuigi teda eriti ei kottinud, kes see oli. Vaid uudishimu ajendas teda. ,,Kui küsida tohib, kes see naine sinu süles on?'' Ja vibutas sõrmega blondile sinisilmsele daamile. ,,Ei tohi, ja kebi nüüd oma tuppa. Kuidas sa, noor neiu, kavatsed homme hommikul sigatüükasse saada?'' Tüdruk tema kõrval müksas Oliveri vaid ribidesse, õrnalt. Nii otsekohest ja karmi vastust ei olnud Katrina veel Oliverilt tulnud. Tüdruk oli tajunud, et ta vend ikka päris kaine ei ole, ning see tüdruk ammugi mitte. Uks kinni prõmmides oli ta juba enda toas, ning arutles, kus Chloris võiks olla. Mõttes vandus ta, et oma öökulli kooli oli paigutanud. Järgmisel hommikul kavatses ta kohe ühe kirja temale saata, sest Katrinal poleks olnud sugugi kerge uue elanikuga harjuda. Siiski hakkas tema kahtlusekiir jooksma, et ehk on see mõni tuttav.. Või perekonnasugulane. Ei, ei naistuttavaid lihtsalt tuttavaid ei ole olemad. Pakitses ta peas, kange mõtteriisumise tagajärjel vajus ta sügavasse unne.