|
Post by Christina Renata Prudens on Nov 24, 2007 22:51:05 GMT 3
Christina saatis hetkeks kahleva pilgu Slytherini prefektile ja vaatas siis uuesti aknast välja, otsekui oleks seal midagi tõeliselt paeluvat. Ema oli maininud, et selle maja elanikud võivad sarnased olla.
Mõne aja pärast kuulis ta aga Birgithi märkust õhkonna kohta. Chrissyl oli plaaanis salvavalt vastata, kuid selle mõtte ta laitis maha, märkides ebamääraselt:"Jah, eks ta ole." Neiu vajus mõttesse, kerge kuolmukortsutusega, arutades millisesse majja ta lõppude-lõpuks saab.
Kui Renata mingit liikumis silmanurgast nägi, avastas ta, et Samantha on jalad enda alla tõmmanud. Nüüd oli Cristina kord lõbusalt turtsatada. Talle ei mahtnud pähe, kuidas mõni inimene sai nii paaniliselt ämblikke karta-täiesti kahjutuid loomi. Tütarlaps ise armastas neid, nagu ka madusid.[/i] T e m a saab kindalt hufflepuffi, mõtles ta ukskõikselt ja jälgis kergitatud kulmudega eakaaslast.[/color]
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Nov 25, 2007 0:40:48 GMT 3
Samantha vaatas hirmunud silmadega ämbliku seni kuni ta oli täiesti kindel, et ämblik oli kupeest väljunud. Ta hingas kergendunult ning viis ennast tagasi teema juurde. "Noh, kui igav on siis peaks midagi tegema või mis?" Küsis ta ning mõtles mida siin rongis saaks teha. Turakat saaks mängida, siis veel pudelit ja malet jne...
|
|
|
Post by Birgith Styll on Nov 25, 2007 16:02:16 GMT 3
Birgith hakkas lõbustatult naerma, kui tüdruk, kes end just Samanthaks oli nimetanud, ämbliku nähes kartma hakkas. Neiu näole ilmus kerge muie ning ta lausus: "Ma saan aru, kui näiteks dementorit nähes kartma hakatakse, kuid ämblik..." Birgith turtsatas vaikselt ning tõmbas käega siis läbi juuste, vaadates nüüd huvitu ja täiesti neutraalse pilguga kupees ringi, lootes seal justkui midagi põnevat leida.
Kuuldes seejärel kupeekaaslaste vastuseid selle kohta, et slytherinlane oli ennist öelnud, et kupees liiga tavaline on, pidi neiu taas turtsatama, kuid hoidis selle siiski tagasi. Selle asemel kergitas ta kulme ning lausus veid**e ülepingutatud entusiastiga: "Jah, lapsed, hakkame mängima." Birgithi hääl oli täis sarkasmi, mida võis igaüks märgata ning taas lõbustatud turtsatusega lagedale tulnud, jäi ta aknast välja vaatama. "Ma mõtlesin, et pigem me võiks millestki rääkida. Millestki .. originaalsest," pomises ta enda ette, kuid ei tõstnud siiski pilku aknalt. Slytherinlasel oli praegu hea tuju ning see tähendas vaid seda, et gryffindorlastel ja ka mõndadel hufflepufflastel ei vea. Ja jutu soovimine oli ju üls võimalus, kuidas enda head tuju välja näidata.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Nov 28, 2007 21:03:06 GMT 3
Samantha kuulas Birgithi jutu ära, kortsutas vaevumärgatavalt kulnu, viis oma pilgu Birgithile ning ütles siis hääle rõõmsaks muutes "Ja mis on sinu jaoks originaalne?" ta lihtsalt kartis ämblike ja see pole teiste öelda et äkki lõpetaksid nüüd nende kartmise. See oli Samantha viga ja seda ei saanud muuta.
|
|