|
Post by Birgith Styll on Nov 21, 2007 17:52:08 GMT 3
Birgith jättis taas enda vanematega hüvasti - juba viiendat korda samas kohas - ning õrna naeratuse saatel ning käru, kus kohvrid asetsesid, lükates, astus ta edasi, Sigatüüka ekspressi suunas, mis juba ees seisis ning reisijaid peale võttis.
Nende sees sisenes ka Birgith - slytherini uss prefekt. Kohvreid edasi viies, otsis ta endale vaba kupeed, mille ta ka lõpuks leidis - siiski aga suure otsimise peale. Ta muigas ning sisenes siis kupeesse, kuhu ta kohe ka enda kohvrid asetas.
Lõpuks istus ta pingile maha ning võttis enda kotist välja Päevaprohveti. Seda lugema hakates, piilus ta ka silmanurgast nii ukse kui ka akna poole, sest ta oli üpriski kindel, et temaga soovib (või siis peab) keegi veel liituma, kuna õpilasi on palju ja rong on alati pungil täis. Teiseks akna poole vaadates ootas ta, kuna nad ükskord juba edasi liikuma hakkavad.
|
|
|
Post by Chris- Matthew Vandom on Nov 21, 2007 19:23:31 GMT 3
Oli hommik. Caleb ootas juba neljandal perroonil rongi mis viib sigatüükasse. Peagi nägi ta eemal juba aurikut. Ta tõusis pingilt ning vedis enda kohvri lähemale. Kui rong oli peatunud ja uksed avatud siis poiss astus ringi ning veda enda kohvrit ratastel enda taga ning siis sai aru ,et kõik olid juba täis. Ühes kupees oli ainult üks tüdruk kes tundues olevat väga vaikne. Caleb küsis " Tere, kas ma tohin siia istuda? ja jäi ta poole küsiva näoga vaatama.
|
|
|
Post by Birgith Styll on Nov 21, 2007 19:42:46 GMT 3
Birgithi pilgu tiris Päevaprohvetist, mis täna üldsegi põnev ei olnud ukse poole klõpsatus, mis tekkis ukse sulgumise tagajärjel. Tüdruk suunas enda pilgu poisi poole, kes just sisenes ning kergitas siis kulme.
"Tervist," alustas Birgith ning murdis ajalehe kokku. Ta silmitses hetke võõrast ning lisas siis: "Minugipärast, kui te nii väga soovite." Tüdruk polnud küll nüüd eriti suures vaimustuses, et keegi tema kupeesse tuleb, kuid ta oli teadlik täiesti sellest, et enamus kupeesid võib juba täis olla.
Slytherinalne otsis silmadega märki, mis viitas, kus majas poiss olla võis. Seda aga leidmata ta küsis: "Ja kui nüüd teada võib, siis mis majast te olete?" Tüdruk nõksatas pea õrnalt ühele küljele ning ootas siis poisi vastust.
|
|
|
Post by Chris- Matthew Vandom on Nov 21, 2007 22:06:33 GMT 3
" Aitähh. Ma olen Caleb. Gryffindori Prefekt" ning naeratas sõbralikult tüdrukule kes lubas tal jääda kupesse
|
|
|
Post by Birgith Styll on Nov 21, 2007 23:14:14 GMT 3
Birgith kergitas märkamatult kulme, kuuldes et kupeesse sisenenud poiss gryffindorist on. Tüdrukule polnud kunagu selle maja õpilased eriti meeldinud, kuid praegu otsustas ta siiski end tagasi hoida. Kuid sõbralikult ei kavatsenud ta poisiga küll käituda.
"Hah, hea küll siis," alustas Birgith ning lükkas käega enda juuksesalgu eest ära. "Mina olen slytherinist, slytherini prefekt, täpsemalt," lisas neiu seejärel ning kergitas seejärel kulme, hääles õrn uhkusenoot. Saatnud viimase kergelt põlastava, kuid samas ka lõbustatud ilme gryffindorlase poole, suunas tüdruk nüüd aga pilgu aknast välja ning nentis, et rong ei sõida veel.
|
|
|
Post by Chris- Matthew Vandom on Nov 22, 2007 17:59:52 GMT 3
" Olgu siis " ütles poiss sellise julge häälega ning pööras kohe enda pilgu tüdrukut ära.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Nov 22, 2007 18:27:12 GMT 3
Samantha tuli koos oma vanematega rongijaama. Tema ema oli kõigest väga vaimustatud (mugu) ning seepärast juhatas neid isa. Samantha vaatas veid**ese aukartusega rongi. Ta läks esimest aastat Sigatüükasse ning oli veid**e närvis. Tema isa oli olnud Gryffindoris ning ta oli väga paljusid asju talle rääkinud. Ta jättis oma vanematega hüvasti nign isa aitas tal kohvri rongipeale vinnata. Siis lehvitas ta neile ning tema vanemad lahkusid. Ta muigas tahest tahtmata oma ema peale kes käitus võrreldes ta enda ja tema isaga väga imelikult. Ema oli enamus ajast mugude juures ning ta oli aint paar kordapäriselt niipaljude võlurite ja võlumaailma asjadega kohtunud. Samantha seevastu oli kogu elu oma isa ja vennaga üles kasvanud niiet ta oli kõigega täiesti harjunud. Ta teadis ka mugudest suhteliselt palju ning väiksena käis ta tihti emaga tööl kaasas.
Samantha hakkas kupeed otsima ning avastas et peaaegu ükski kupee pole tühi. Ta hakkas juba müõtlema et talle ei olegi kohta kui ta jõudis lõpuks kupeeni kus olid ainult kaks inimest. Ta tegi kupee ukse veidi lahti ning küsis ärevil ilmega "Kas siin on koht vaba?" Ta nõksatas peaga ühe bvaba koha poole neljast. Siis märkas ta et mõlemad inimesed on tast vanemad. Ta vaatas korraks ringi ning ootas siis et nood vastaksid.
|
|
|
Post by Chris- Matthew Vandom on Nov 22, 2007 19:24:33 GMT 3
" No ma ei tea. Mida sina ütled Slytherini Preff" ning siis jäi selle slyhterini prefwkti poole vaatama.
|
|
|
Post by Birgith Styll on Nov 22, 2007 20:41:15 GMT 3
Birgith ei jõudnudki ära oodata gryffindori prefekti vastust, kui taaskord kupeeuks avanes ning sealt märgatavalt noorem tüdruk sisse tuli. Prefekt muigas ning kuulas siis kulmukortsutusega poissi. Seejärel neiu turtsatas vaikselt tolle vastuse peale ning lausus: "Ah, tule siis."
Ta viipas käega vabadele kohtadele ning libistas siis end toolil veid**e madalamale istuma. Birgith ohkas vavevukuuldavalt ning ennast tutvustamata ning midagi ütlemata jäi ta taas aknast välja vaatama, lootes, et rong juba liikuma hakkab ja nad võimalikult kiiresti kohale jõuaks.
|
|
|
Post by Chris- Matthew Vandom on Nov 22, 2007 21:42:01 GMT 3
Poiss tõmbas enda kohvri rohkem enda poole ,et tüdrukule teha ruumi. Ta vaatas ise aknast välja ja jälgis kuidas rong hakkas vaikselt enda samme sigatüüka poole seadma.
|
|
|
Post by Christina Renata Prudens on Nov 23, 2007 16:41:14 GMT 3
Renata ise aitas tal kohvri rongi peale. Tütarlaps kallistas ema ja muigas isale. Vennal oli tegemest olnud, ta ei saanudki Christinat saatma tulla. Vedur vilistas, andes teada rongi liikumihakkamisest. Uksed sulgusid ja neiu saatis oma vanemaid pilguga, kuni nad kadusid.
Kerge võpatusega mõisis nooruk, et peab endale kupee otsima. Ta kõndis aina edasi, kuid ühtegi vaba kohta polnud. Lõpuks ta sattus siiski sinna ukse taha, kus olid kolm inimest. Ohates sügavalt, lükkast ta ukse lahti."Tere! Vabandust segamast, kuid kas ma võin siia istuda?" ta libistas pilgu üle vagunis olijate ning märkas seal oma imestuseks kahte prefekti.
Teine avastus oli aga ilmselt tema vanune tütarlaps, kes ilmselt oli alles siia saabunud. Väikese kulmukortsutusega keeras Christina pilgu maha, oodates, et keegi midagi ütleks.[/i][/color]
|
|
|
Post by Chris- Matthew Vandom on Nov 23, 2007 22:04:52 GMT 3
" Tuletule" lauus ta ja siis tõmbas enda kohvrit veel enda jalge poole. Ta vaatas ikka aknast välja .
|
|
|
Post by Christina Renata Prudens on Nov 23, 2007 22:14:39 GMT 3
Renata tänas ja sättis oma kohvri paika, tõugates selle oma õblukese kehaehituse koha suht suure jõuga pagasi kohale. Demostratiivselt korraks korraks käsi teineteise vastu pühkides istus ta noormehe vastu ja saatis lõbustatud pilgu üle kupee.
"Christina Renata Prudens," tutvustas Christy ennast igaksjuhuks, kuna mitte ükski neist nägudest polnud tuttav. Ema oli teda ministeeriumis mõndadele tulevastele koolikaaslaste vanematele tutvustanud, kuid ei midagi muud. Tütarlaps viskas tuka sisseharjunud pealiigutusega eemale ja muigas.
|
|
|
Post by Birgith Styll on Nov 24, 2007 13:29:05 GMT 3
Birgith pööritas silmi, kui kupeeuks järjekordselt avanes. Ta silmitses neiut hetkeks, ohkas siis endmaisi, kuid ei andnud mullegagi märku, kas ta lubab neiut sinna istuma või mitte. Samas proovis tüdruk ka end võimalikult nähtamatuks teha, kuna praegu ei kulunud talle see seltskond siin ära.
Kui gryffindori prefekt lahkelt istuda lubas, Birgith turtsatas küllaltki valjult, vähemalt nii, et teised seda kuulma pidid ning pööritas siis taas silmi. Neiu pööras silmi kissitades pilgu taas aknast välja ning märkas kergendustundega, et nad olid liikuma hakanud. Birgith lootis, et see tüdruk, kes nendega nüüd liitus jäi ka viimaseks, või siis vähemalt, et uus liituja - kui too ikka tuleks - oleks mõni tema majast.
Järsku tuli aga neiule kange tahtmine midagi lõbusat teha, näiteks rääkima hakata. Sellepärast ilmuski ta näole rahulolev muie ning ta küsis:"Kas teile ei tundu, et meie kupee õhkkond on veid**e .. vaikne või siis liiga tavaline?" Neiu hääl oli lõbustatud ning samas võis sealt leida ka sarkasmi. Ta lükkas käega enda juuksed selja taha ning jäi siis kulme kergitades teisi vaatama.
|
|
|
Post by Samantha Knightley on Nov 24, 2007 21:13:06 GMT 3
Samantha vinnas oma kohvri üles ning istus siis kohale tüdruku vastas. Kui nendega liitus veel üks tüdruk tuli talle meelde et ta polnud ennast tutvustanud "Samantha" Ütles ta suhteliselt vaikselt ning ta silmitses oma kaas sõitjaid. Kui Slytherini prefekt (nagu poiss sellest kupeest enne öelnud oli) küsimuse esitas, Samantha muigas. Siin oli lausa liiga vaikne õi tavaline "Tundub jah" Ütles ta osavõtlikult kuna rongisõit kestis veel vähemalt paar tundi siis ei kavatsenud ta lihtsalt niisama vaikselt istudes seda taluda. Ta võpatas väga tugevalt ning hoidus kiljatamast kuna ta märkas üht ämbliku maas sibamas. Ta tõmbas kähku oma jalad enda alla ja istus niimoodi. Ta vaatas õudust täis silmadega ämbliku ning värises veid**e. Ta kartis ämblike ülekõige üldse ning kui ta neid nägi käitus ta hoopis teistmoodi kui muidu.
|
|