|
Post by Alan Jaye on Dec 7, 2007 13:30:36 GMT 3
Alan avas Seapea ukse, ise silmi pilutades. Tema meelest ei näinud kõrts isegi väljast nii hale välja kui seest. Viimaks end ukse vahelt sisse libistanud maandus nooruk leti ees. Taskust paari münti välja tõmmates viskas ta need küllaltki hooletult letile. "Üks võiõlu," lausus ta vaikse häälega ning ootas jalaga vastu maad koputades oma jooki.
Selle viimaks kätte saanud sammus Alan ühe suurema lauani, mis vist esimest korda täiesti tühi oli. Pudeli lauale asetanud, võttis ta ühel kobedamal toolil istet ning sättis korda ühe lahti tulnud saapa paela. Seejärel võttis ta rahulolevalt pudeli kätte ning lükkas end tooliga pisut tahapoole. Lauale peaaegu jalga peale pannes, turtsatas ta ning istus siiski mõned korralikumalt, kui varem. See logudik oleks võinud iga hetk ära laguneda.
Kergitanud kõrtsmiku pahase pilgu peale lõbustatult kulmu, avas ta võiõlu, et sealt kohe paar kiiret lonksu võtta. Pudeli lauale asetanud, asetas ta käed selle kõrvale ning silmitses mõne hetke oma kindaid. Õues oli päris krõbe pakane, nagu ta avastanud oli ning ilma sõrmedeta kindad ei andnud kuigi palju sooja.[/i]
|
|
|
Post by Karmen M. Simple on Dec 7, 2007 16:24:52 GMT 3
Kassu tuli üle pika aja jälle Seapeasse. Tütarlaps võttis kindad käest ja suundus letini, kus kõrtsmik pahural ilmel niisama mölutas. Karmen tellis endale ühe võiõlu ja ootas, et talle see antaks (või midagi säärast). Võiõlu käes, maksis neiu selle eest ja pöördus siis ümber.
Miia märkas ühes veidi suuremas lauas ühte poissi, keda ta varem ei olnud näinud, kuid ta tundus olevat umbes sama vana, kui Karmengi. Niisiis otsustas Kassu sinna minna.
Lauani jõudes silmitses tüdruk korraks poissi enda ees ja küsis siis: "hei, kas ma võin ühineda?" Vastust oodates vaatas Miia veel korra kõrtsis ringi ning suunas siis oma tähelepanu uuesti võõrale.
|
|
|
Post by Alan Jaye on Dec 7, 2007 20:04:16 GMT 3
Täiesti juhuslikult oli Alan pilguga sama tütarlast jälginud, kes nüüd temaga ühte lauda istumiseks luba palus. Poiss noogutas kergelt. "Ühine aga, kui soovid," sõnas ta samuti ning sättis end lohakast asendist veel korralikumalt istuma.
Võiõluklaasi käest lauale asetanud, tõmbas ta end koos tooliga sellele lähemale ning rüüpas siis uuesti pudelist. End sunnitult jutukana tundes avas nooruk mõne hetke pärast suu. "Miks siis nii külma ilmaga nii jahedasse kõrtsi?" küsis ta mõneti iroonilisel, kuid samas isegi pisut huvitunult. Tema esimene kokkupuude mõne koolikaaslasega tõotas tulla isegi mõneti huvitav, kuna teine tundus isegi veidi jutukas olevat.
Enda Slytherini-värvides lipsu sirgeks ning veidi lõdvemaks tõmmates, saatis ta kergelt muigava pilgu tundmatule tütarlapsele, kes kohe istuma pidi nind tema küsimusele vastama hakkas. Vähemalt selles loos, mille Alan oma peas valmis oli mõelnud.[/i]
|
|
|
Post by Karmen M. Simple on Dec 8, 2007 1:33:53 GMT 3
Karmen naeratas poisile, kui too tal istuda lubas. Kassu istus poisi vastu nii, et nad istusid täpselt paralleelselt. Kassu pani oma võiõlu klaasi käest ja vastas siis poisi küsimusele: "nooh. Ma sattusin siia kanti ja eks ma siis astusin sisse." Neiul oli hea tuju, niiet ta rääkisk kogu aeg suhteliselt rõõmsa häälega.
Võtnud lonksu oma võiõlust vaatas Miia poissi, kes istus teisel pool lauda. "Muide. Ma olen Karmen," ütles tüdruk peale hetkelist pausi ja lisas siis: "sinu majakaaslane." Kassu vaatas korraks kõrtsis ringi ja koondas oma tähelepanu jällegi poisile. "Miks sa ise nii külma ilmaga nii jahedas kõrtsis oled," küsis Karmen säravalt ja rõhutadades sõna nii, kuid matkides talle veel võõra poisi sõnu.
|
|
|
Post by Alan Jaye on Dec 8, 2007 13:41:12 GMT 3
Alan kuulas nüüd juba teeseldud huviga, mida tütarlaps oma sinna tuleku kohta mainis, kuid ei öelnud midagi. Selle asemel saatis ta järjekordse noogutuse majakaaslase poole, kui too seda ning oma nime mainis. "Alan," lausus temagi vaid oma eesnime ning saatis võibolla pisut uuriva pilgu Karmen'le.
'Külma ilmaga nii jahedas kõrtsis?' kordas noormees mõttes, enne kui pead raputas ning õlgu kehitas. "Jahe võib siin ju olla, kuid ikkagi mitte nii jahe, kui väljas," sõnas ta pisut kärsitul toonil, kuid jätkas hetke pärast leebemalt: "Pealegi on sellest küla osast Kolm Luuda liiga kaugel. Kas sa ei arva nii?" Oma jutu lõpetanud saatis ta kerge muige enda vastas istuva tüdruku poole ning rüüpas ühe lonksu pudelist, mis veel üle poole täis oli.
Silmitsedes hetkeks ust, mis vahepeal paar korda avanenud ja sulgenud oli, ootas ta, kas teine midagi veel küsib või lihtsalt teemat arendab. Siiski otsustas ta enne täieliku vaikimist ise midagi küsida. "Mis su perekonnanimi on?" libises üle Alan'i huulte ning ta silmitses nüüd küllaltki tungival pilgul noorukit.[/i]
|
|
|
Post by Karmen M. Simple on Dec 8, 2007 14:45:39 GMT 3
Karmen kuulas veidi aega, mida Alan rääkis. Lõpuks otsustas tütarlaps siis osadele küsimustele vastata. "Nojah, Kolm Luud on tõesti kaugel," ütles Kassu, kes polnud varem selle peale mõelnud ning ega teda eriti ei huvitanudki, kui kaugel mingi kõrts on. Võtnud lonksu oma võiõlust vaatas neiu huvitult veel korra kõrtsis ringi.
Peale hetkelist vaikust avas Miia jällegi suu: "Simple. Mu perekonna nimi on Simple." Vaadates poissi ilmega "oled nüüd rahul" naeratas Karmen nõrgalt ja küsis siis Alanilt sama küsimuse, mis too tüdrukult endalt küsinud oli.
|
|
|
Post by Alan Jaye on Dec 8, 2007 15:19:37 GMT 3
Alan' muie süvenes, kui Karmen enda seisukoha teise küla kõrtsi kohta paljastas. Siiski ei viitsinud noormees nii labast mõtet edasi arendada ning suundus hoopis tütarlapse küsimuse poole, pärast mida teine vaikseks oli jäänud. "Jaye. Oled rahul?" lausus ta kerge iroonilise alatooniga, kuid muiates. Ta oli lihtsalt sõnadesse pannud vestluskaaslase näoilme, mis hetkel sinna nii hästi sobis.
Rüübates paar korda vaikselt (mida rikkus vaid pudeli kolksatus selle lauale asetamisel) võiõlut, mõtiskles ta, mida järgmiseks öelda või küsida. "Huvitav, kas Seapeas on pidevalt nii 'palju' rahvast," ütles noormees pisut küsiva alatooniga, kuid ta ei pidanud eriti oluliseks seda, kas Karmen talle ka vastab või mitte.
Seega esitas ta veel ühe lihtsa küsimuse, jutujätkuks. "Ja kas sa oled siis oma Slytherin'i kuulumisega rahul? Või oleksid eelistanud... Hufflepuff'i?" päris ta, viimase lause lõppu naeruturtsatust lisades. Ta ei uskunud, et üks slytherinlane sellisele asjale üldse mõelda võib.[/i]
|
|
|
Post by Karmen M. Simple on Dec 8, 2007 23:47:37 GMT 3
Kassu muigas natuke õelalt. "Jah," ütles ta Jaye'le, "ma olen nüüd k o h u t a v a l t õnnelik, sest ma tean sinu perekonna nime." Samal ajal mõtles tüdruk turtsatades, et ta oli ise poisi teist nime küsinud, kuid ega see ei huvitanud ju kedagi.
Karmen kergitas kulmu, kui Alan küsis tüdrukult, kas ta eelistad Huffelpuffi. Kuidas saab üldse sellist asja küsida või mõelda? "Miks ma peaks eelistama mõnda teist maja Slytherinile," küsis Kassu kerge külmusega, "Slytherin on a i n u s maja, kus ma olla tahaks ja kus ma täiest juhuslikult olen." Rõhutades sõna ainus ja väljendit täiesti juhuslikult vaatas tütarlaps Alanit.
Lõpuks Miia naeratas ja küsis poisilt tema vastas: "kui kaua sa oled siin, Sigatüükas, juba olnud?" Huvitult küsimusele vastust oodates jõi Kassu vaikselt oma võiõlu ja mõõtis Alanit hetkeks kergelt range pilguga, kuid pööras oma pilgu siis ühele imelikule olevusele, kes kõrtsi astus.
|
|