|
Post by Birgith Styll on Nov 22, 2007 20:21:44 GMT 3
Birgith otsustas enda tänaseks reisisihiks just järve ääre, kuna tal oli vaja natuke värsket õhku hingata. Samas võis ta tuua ka ettekääneks, et ta läheb patrullima, kuna juba mõne tunni pärast pidid kõik õpilased puhketubades olema.
Seepärast neiu nüüd kooli uksest väljuski ning ohkas vaikselt. Tuul oli küllaltki tugev, mistõttu kohe välja astused Birgithi tumepruunid juuksed otsekohe nelja ilemkaarde kendasid. Tüdruk tõmbas käega need eest ning rühkis siis edasi, et ikka sihtmärgini jõuda.
Lõpuks, olles nüüd järve kaldal, hakkas ta mööda maapiiri jalutama, enda pilk veelkogule suunatud. Kuna väljas oli juba pime, arvas ta, et teda pole eriti näha ningseetõttu on ka tema segamise oht väiksem. Kuigi tegelikult kulus neiul küll praegu seltskond ära, siiski aga hea seltskond.
|
|
|
Post by Christopher Rees on Nov 22, 2007 22:26:36 GMT 3
Suur Sigatüüka paraaduks paotus veidi. Hetke pärast seisis ukse all noor Slytherinlane. Poiss kergitas lõbustatult kulmu ning hakkas edasi tatsama. Ta võttis suunaks pimeduses sillerdava jääkihi all puhkava järve.
Järve lähedusse jõudnud, märkas ta alla, päris kaldale laskudes üht kogu. Slytherinlasele tundus et see on õpilane, mis oleks ka loogiline. Ta lootis siiski et tegu pole prefekti või majavanemaga, ehk kellegagi kes ei saaks teda karistada.
Veidi kiiremaid samme tehes, jõudis ta tollele koguel päris lähedale. Christopher tundis ära enda majakaaslase Birgithi, kes oli prefekt. Oli hilja põgenema hakata, pealegi ei tahtnud ta Birgithist väga uskuda, et too teda vahele võtab.
"Õhtust." sõnas noormees oamse laia muigega, oodates et tütarlaps end ümber keerab.
|
|
|
Post by Birgith Styll on Nov 22, 2007 23:19:26 GMT 3
Birgithi mõtted olid läinud omi teid pidi uitama ning ta oli peaaegu et unustanud, et ta järve ääres oli, kuni ta tajus esmalt kellegi samme enda taga ning seejärel ka häält, mis neiule kohutavalt tuttavana tundus.
Pööranud end ümber, märkas ta seal poissi, kellega Birgith kord puhketoas tutvunud oli. Neiu näole ilmus vaevumärgatav naeratus ning ta lausus: "Tere jah." Seejärel heitis neiu pilgu enda kellale. Mitte paha pärast, vaid lihtsalt huvist lausus ta: "Ma tean, et kell pole veel nii kaugel, kuid kas pole natuke hilja väljas ringi uitada?" Tütarlaps muigas õrnalt ning suunas siis silmad majakaaslase poole. Tal polnud vähimatki kavatsust poissi karistada, pealegi polnud kellaaeg veel nii hiline, et ta seda teha saanud olekski. Lihtsalt, jutu jätkuks, võib isegi öelda, ta seda küsis ning nüüd jäi ta Christopheri vastust ootama.
|
|
|
Post by Christopher Rees on Nov 24, 2007 12:46:47 GMT 3
Christopher vaagis momendi, kuidas vastata. Samal ajal lükkas ta pea nii automaatse liigutusega kuklasse, et ei pannud seda enam ise tähelegi.
Uuesti Birgithiga silmisideme tekitanud, lausus ta üsna sõbralikult: "Tuli tuju.. tead küll." Slytherinlane veetis pea minuti vaikides, tugeva tuule tõttu taevas sõudvaid, pimeduses vaevu nähtavaid, pilvekogusid jälgides. "Mulle meeldibki pimedus, see on.. turvalisem." lisas noormees äkki, ta vaatas jälle prefekti poole.
Christopher muigas rahulikult, ta silmad särasid läbi pimeduse, lõputust heast tujust nagu alati.
|
|
|
Post by Birgith Styll on Nov 24, 2007 13:05:13 GMT 3
Birgith noogutas mõistvalt Christopherile ning libistas siis pilgu poisist mõne sentimeetri võrra eemale, püüdes silmadega üht vana tamme, mis järve juurde viiva tee kõrval kasvas. Tüdruku suule tuli muie, mis oli tingitud lihtsalt praeguselt meeleolus, mis küllaltki kõrgel püsis.
Kui poiss taas midagi rääkima hakkas, tõstis Birgith võpatades pilgu puult. Ta oli juba peaaegu et unustanud, et ta üldse kellegagi vestles. Tüdruk naeratas ning lausus: "Jah, minu arust on ka pimedas, või siis vähemalt hämaras julgem liikuda, pole nii palju inimesi, kes segada saaks." Prefekt ei viidanud üldsegi mitte Christopherile, või siis sellele, et too teda segas. Neiul oligi praegu seltskonda vaja ning poiss sobiks selleks enamgi kui hästi.
Birgith naeratas õrnalt ning taas kergelt uneleva pilguga jäi ta majakaaslast vaatama.
|
|
|
Post by Christopher Rees on Nov 25, 2007 18:00:45 GMT 3
Tugevnev tuul sasis Christopheri heledaid juukseid. Ta pilk rändas mööda järve jäätunud pinda. See oli juba kaetud õhukese lumekihiga.
Noormees noogutas rahulikult pead, kui majakaaslane kõnelnud oli. Ta mõtiskles et Birgithi põhjendus oli üsna tema põhjustega sarnane. Ta kaalus kas hakata midagi sel teemal midagi lisama. Slytherinlane otsustas vaikimise kasuks, selleks hetkeks.
Peale väikest pausi avas ta jälle suu. "See järv.." alustas Christopher veidi mõtlikult kuid mitte päris tõsiselt. "Millal ta Sulle enam meeldib.. siis kui ta on jääs, või lahti?" küsis ta Birgithilt veidi ärevalt. See küsimus pakkus talle äkki ääretut huvi. Ta mõtles entusiasmi kasvades, mis selle veekogu sügavustes võib peituda.
Nooruk muigas lõbustatult, lastes kujutlusvõimel lennata. Samal ajal ei unustanud ta hetkekski prefekti seltskonda, kuigi Chrisi pilk püsis jälle järvepinnal.
|
|
|
Post by Susannah Simon on Nov 25, 2007 19:45:09 GMT 3
Susannah jalutas vaatamata kellaajale ja ilmale siiski lossist välja, suundudes otsusekindlalt järve poole. Kerge muigega mõtiskles tüdruk sellele, et näeb nüüd esmakordselt oma isa jutust tuttavat kohta, mida ta eales talvel kiitmast ei väsinud. Jalga jala ette seades tundus see talle justkui mingi mäng, millele ta nime anda ei osanud.
Viimaks kaldale jõudnud, peatus Susie pilk kahel seal viibival õpilasel, mis talle mõnevõrra (kuid mitte päris) üllatusena tuli. "Tervist," lausus ta pärast köhatust, et enda sealolekust märku anda. Tütarlapsele tundus, et oli teiste vestlust seganud, kuid õlakehitusega keeras ta pea järvele. Tõepoolest oli see ilus, isegi ilusam, kui Klaus oma juttudes väitis.
Pead viltu keerates naeratas Susannah oma ette ning suunas viimaks silmanurgast ühe pilgu ka teistele, kaasõpilastele, kes veel midagi öelnud ei olnud, kuid ilmselt enam kauaks vaikima ei jäänud.[/i]
|
|
|
Post by Christopher Rees on Dec 2, 2007 14:38:42 GMT 3
Christopheri kõrvad tabasid vaevu kuuldavat sammude sahinat lumes. Ta jättis praeguseks oma paeluva arutelu kõrvale. Poisi suunurgad värelesid muigele kui keegi köhatas ning tervitussõna lausus.
Slytherinlane pöördus hääle suunas ning märkas tüdrukut kes oli arvatavasti temavanune, kuid keda Chris varem polnud näinud. Sellest polnud poisil kahju, nüüd sai ta tütarlapsega tutvust teha. Kas mitte pimeduses lummavalt mõjuva järve kaldal pole üks meeldivamaid ja soodsamaid kohti uute ja heade tutvuste tegemiseks, käis ta peast läbi.
"Meeldivat õhtut, mulle tundub, et me pole varem kohtunud.. Christopher Rees." kõneles Chris ülevoolava entusiasmiga, säilitades samal ajal oma väärikas hoiak. Ta raputas masinliku liigutusega oma heledaid juukseid mis tuule käes üsna sassi olid läinud. Ta silmitses kaaslasi lõbustatult.
|
|
|
Post by Brenda Edweena White on Dec 2, 2007 21:47:44 GMT 3
Oli küll veid**e imelik, et sel õhtul kolm slytherinlast järve ääres kohtusid, kuid ega ka sellised kokkusattumused niivõrd haruldased olnud. Seega ei muutnud seda ka neljas slytherinlane, kes end sealt lähedusest leidis.
Kerge kulmukergitusega vaatas Brenda kolme kuju, kes eemal jutustasid. Kerge õlakehitusega seadis ta samuti sammud sinnapoole ning manas näole magusa naeratuse. "Tervist, " sõnas tüdruk ning noogutas kergelt juba tuttavatele. "Brenda." Tüdruku pilk peatus hetkeks võõral noormehel. Kiirelt poissi uurivalt silmitsenud, liikus see juba edasi. "Milline imetore õhtu," pomises ta ja vaatas särava naeratusega majakaaslaseid.[/color]
|
|
|
Post by Birgith Styll on Dec 18, 2007 16:46:51 GMT 3
Christopheri küsimus tuli Birgithile veid**e ootamatult, kuna neiu pilk oli pikemalt peatunud järve teisel kaldal. Ta oli mõtetes arvutanud, kui pikk maa sinna olla võib või kas jää on piisavalt tugev, et tüdrukut kannaks. Prefekt pööras pea välkkiirelt poisi poole. "Jääs. Mulle meeldib ääretult vee peal kõndida, see tekitab kuidagi võitmatu tunde, ükskõik kas mind hoiab veest eemal paks jääkiht või mitte," lausus tüdruk ning naeratas õrnalt. Birgithi näost võis leida õrna unistust, mida väljendasid enam neiu silmad, mis tumeda taeva poole suunatud olid.
Slytherinlane jõudis juba enda silmad taas majakaaslase poole viia ning hakata küsima, mis arvamus poisil sellest on, kui nende juurde jalutas umbes Christopheriga sama vana tüdruk. Birgith silmitses võõrast hetke ning noogutas siis talle. "Tere õhtust," ütles neiu. Tundes jalgades nõrka väsimust, jalutas ta paar meetrit võõra tüdruku poole, kuid peatus nende vahel oleva puu juures. Selja tüvele toetanud tõmbas ta käega läbi tumepruunide juuste ning pööras siis pea teisest mööda, vaadates nüüd pimedusse.
Kuulnud järjekordseid samme ning seejärel kellegi tüdruku häält, pööras ta pea neiu poole. Too ei olnud Birgithile võõras - prefekt oli teda juba varem Seapeas näinud ning isegi mõned sõnad juttu rääkinud. Ainuke asi, mis teda eelneva vestluse juures oli häirinud, oli see, et ta polnud majakaaslase nime teada saanud. Nüüd aga, kas oli tüdruk lihtsalt ära unustanud selle, et eelmine kord ta Birgithi vastu veid**e rohkem vaenulikumalt oli suhtunud, või oli neiu teadlikult end tutvustanud, pidi Birgith sügavalt muigama ning nentima, et tüdruku nimi on Brenda, ehk siis küllaltki sarnane Birgithi enda nimele.
"Tervist," alustas slytherinlane hetke pärast, silmad täielikult uuele tulijale suunatud. Tütarlaps naeratas laialt ning lisas siis: "Birgith. Loodetavasti mäletad mind veel, umbes nädal aega tagasi sai Seapeas üsna toredasti aega veedetud." Neiu hääest oli tunda ilmselget irooniat, kuid praegu mitte paha pärast. Birgith naeratas lõbustatult ning kulmud õrnalt üles kergitatud, jäi ta nüüd kordamööda vestluskaaslastele otsa vaatama.
|
|