|
Post by Susannah Simon on Dec 26, 2007 22:50:56 GMT 3
Kerge haigutusega, mis oleks rohkem varahommikusse või hilisõhtusse sobinud, jalutas Susannah Keelatud Metsa servale. Tütarlaps peatus hetkeks, et pilk üle õla kooli poole heita, enne kui selle uuesti puudele kinnitas.
Õlgu väristades kirus Susie hetkeks ilma, mis udune ning küllaltki pahatahtlik välja nägi. Kui nii sai öelda ilmastiku kohta. Sammunud Metsa esimestele puudele lähemale, võttis tüdruk taskust kindad ning pani needki kätte - polnud vaja pärast mitu tundi ebameeldivalt surisevaid sõrmi taluda.
Kellale pilku heites veendus ta paari minuti jooksul juba teist korda, et see tõesti viis läbi on ning seejärel võis ta rahulikult maast peotäi lund haarata ning sellest palli teha üritades. Ilm oli selleks siiski liiga külm, mida võis arvata ka hingamisel tekkiva auru tõttu. Külmatunde eemale peletamiseks jalutas noor slytherinlane edasi, ise kergelt muiates.[/i]
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Dec 26, 2007 22:58:30 GMT 3
Hoolimata udusest ja suhteliselt jahedast ilmast kõndis Slytherini poissprefekt reipa sammuga metsa poole, olles märganud seal ühte kogu keda ta eemalt ära ei tundnud.
Noormees ise oli musta riietatud nagu peaaegu alati. Ta pead varjas kapuuts mis varjas pooleldi nooruki silmad ja ka ta musti juukseid ei olnud eriti kapuutsi alt välja paista. Vaid üks must salk libises aeglaselt prefekti silme ette. Ümber Joshi kaela oli Slytherini värvides sall.
Jõudnud võõrale kogule lähemale, sai slytherinlane aru et too kogu on Susannah. "Susannah!" Hüüdis Joseph ja jooksis siis tütarlapse poole, olles peagi majakaaslase kõrval. "Hei," Sõnas poiss rõõmsalt ja naeratas siis Susiele.
|
|
|
Post by Susannah Simon on Dec 26, 2007 23:16:15 GMT 3
Susannah'le justkui tundus, et keegi kõndis eemal, kuid ta ajas selle hetkelise tugevama tuulehoo süüks. Samas aga sai ta endale kinnitust, kui pisut eemalt enda nime kuulis. Sinna poole pöörates naeratas tüdruk kergelt.
"Hei, Joseph," lausus ta küllaltki heatujulisel toonil. Täna tundis ta üle pika aja midagi rõõmsa tuju sarnast. Taevasse vaadanud, keeras ta pilgu jälle majakaaslasele. "Päris jube ilm, mis?" sõnas ta hajameelselt.
Hetke pärast tekkis juba järgmine naeratus tütarlapse suule, kui ta taas sama musta juuksesalku prefekti näos märkas. Lõbustatult pead vangutades kloppis ta kindad lumest puhtaks ning trampis ka jalgu, et saabastel sama efekti saavutada. Hiljem oli tal taas aega majakaaslasele naeratada ning edasi minemiseks paar kõhklevat sammu teha.[/i]
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Dec 26, 2007 23:26:28 GMT 3
Josephi huuled olid endiselt kergesse naeratusse kaardunud ning ta pilk Susannahile suunatud. Kuulnud majakaaslase küsimust, noogutas prefekt. "On jah," Sõnas ta, nõustudes Susiega täielikult. "Talvel võiks ikka lumi ka maas olla."
Lisas slytherinlane mõne hetke pärast, avastades hetke pärast et oli veidi tobeda lause esitanud. Josh turtsatas kergelt ja kohendas siis enda Slytherini toonides salli, mis ära hakkas vajuma.
Märgates et Susannah märkas seda musta juuksesalku viiendiku silme ees, lükkas prefekt taas pisut ärritunult selle silme eest ära ja naeratas siis koolikaaslasele õrnalt. Kõndinud mõne hetke vaikselt, asetas Joseph lõpuks oma ühe käe õrnalt ümber Susie ja tõmbas tüdruku endale lähemale, lootes et majakaaslane teda minema ei lükka või midagi muud ebameeldivat ei tee.
|
|
|
Post by Susannah Simon on Dec 26, 2007 23:32:52 GMT 3
Susannah vaatas mõne hetke muiates Joseph'd, enne kui teisega nõustudes noogutas. Hetk hiljem pidi tütarlaps samuti oma salli kohendama, mis kummalisel kombel avaldas soovi majakaaslase omaga samamoodi käituda.
Kergelt pead viltu kallutades lükkas Susie enda juuksed kõrva taha ning ohkas kergelt, tekitades veel suurema aurupilve kui varem. "Kas talv meeldib sulle rohkem... kui näiteks sügis?" päris tüdruk viimaks mõtlikult. Tegelikult ei osanud ta teemat lihtsalt ühelegi teisele asjale viia, kui seda oli hetkel pooleli olev jutt.
Joseph'i käitumise peale tekkis Susannah'i näole hetkeks kerge kimbatusilme, kuid see kadus üsna pea. Kergelt sisse hingates mõtles ta hetkeks, mida oleks kõige targem nüüd teha, kuid viimaks otsustas oma käe samuti majakaaslasele ümber panna. See oli niikuinii muidu pisut ebameeldivas asendis. Ettevaatlikult naeratades saatis ta prefektile kõhkleva pilgu.[/i]
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Dec 26, 2007 23:52:39 GMT 3
Josephi suunurgad kaardusid kergeks naeratuseks ning noormees silmitses endiselt Susannahit, olgugi et oli seda juba nii palju kordi teinud. "Ma ei teagi, tegelikult mulle meeldib talv vist rohkem, aga ainult siis kui lumi on ikka maas ja nii. Tegelt sellepärast meeldib ka talv rohkem, et siis on jõulud."
Sõnas Slytherini prefekt ja muigas siis kergelt. "Aga sulle?" Küsis noormees mõne hetke pärast vestluskaaslaselt ja naeratas taaskord Susannahile. Seejärel vaatas viiendik ümbruses ringi, tahtes teada kas peale nende kahe on veel keegi juba õues. Saanud oma küsimusele eitava vastuse, kehitas nooruk ükskõikselt õlgu, heites kiirelt pilgu taas Susiele.
Tundes majakaaslase kätt samuti enda ümber, muigas prefekt alguses ja naeratas järgmisena tütarlapsele. Naeratuse saatel libistas Josh pisut häbelikult pilgu maha.
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 6, 2008 14:09:00 GMT 3
Sel samal külmasel ning lumetul ilmal jalutas peale Josephi ja Susannahi Keelatud Metsa ääres veel üks kogu, mis kuulus Koolivanem Samarale. Ta oli pannud end suhteliselt paksult riidesse, sest neiul polnud mingit soovi haigeks jääda. Jõuluvaheajal oli ta seda juba ühe korra olnud ning see polnud just meeldiv kogemus.
Vaikselt sättis ta enda nahkkindaid ning musta nahkmantli kapuutsi, mis ta pead varjas ning võttis suuna kahe inimkogu poole, keda Sam algul ära ei tundnudki. Lõpuks, kui ta oli paarist umbes kümne meetri kaugusel, sai ta aru, et tegu on ei kellegi muuga, kui Josephi ning tüdrukuga, kellega Samara noormeest mõned nädalad tagasi ballil näinud oli.
Saanud aru, et poisi ja tüdruku vahel susiseb midagi, muigas tütarlaps endamisi. "Nonoh.." pomises tütarlaps enda nina ette, kuid võttis siiski suuna uuesti paarikese poole. Ta silmitses neid hetke ning võttis käed taskust välja. Seejärel lõi ta käed paar korda irooniaga kokku, nagu oli Snape ükskord tunnis teinud.
"Tervist. Kaunis ee.. ilm, eksole ?" küsis tütarlaps magusalt naeratades ning vaatas Josephile otsa. Peagi rändasid tema silmad aga naabrust silmitsema. Hagridi majakese korstnast suitses toss, kuid kõik muu oli vaikne. Ebaharilikult vaikne..
Peagi aga libisesid neiu silmad taas poisile ja tüdrukule. "Mina olen Samara, Koolivanem," tutvustas tütarlaps end kerge peanoogutusega tütarlapsele, keda ta oli paar korda veel näinud, koolipeal. Ta pani käed tagasi taskusse ning jäi ootama, mis edasi saama hakkab.
|
|