|
Post by Joseph G. Zabini on Nov 29, 2007 15:02:57 GMT 3
Oli varajane hommikupoolik ja õues oli veel pime. Enamus Sigatüüka õpilastest alles magasid, kuid Joseph, Slytherini maja prefekt sammus kindla ja reipa sammuga metsa poole, vaadates samal ajal ümbruses ringi.
Nagu juba eespool mainitud, oli pime. Taevast langesid alla lumehelbed ja õrn tuul puhus slytherinlasel kapuutsi peast. Tõmmanud hooletult musta kapuutsi uuesti pähe, jätkas nooruk häirimatult sammu ja jalutas peagi keelatud metsa serval.
|
|
|
Post by Samara Soul on Nov 29, 2007 15:22:35 GMT 3
Siiski ei olnud Joseph ainus, kes praegusel ajal Keelatud Metsa lähedal Jalutas. Kapuuts peas, oli seal lähedal ka Samara. Tüdruk polnud Slytherinlasega viimasel ajal mitte kuigi hästi läbi saanud. Tal oli piinlik Kolmes Luuas juhtunu pärast.
Aeglaselt kõndis ta Josephi poole, kui oli teda näinud. "Tere varahommikut," tervitas Koolivanem noormeest veid**e arglikult. Ta lootis, et noormehel parajasti Tuliviskit kaasas polnud, sest tüdrukul polnud mingit tahtmist seda endale taas kraevahele saada.
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Nov 29, 2007 18:35:06 GMT 3
Joseph tõstis sammude peale maalt pilgu ja vaatas siis sammude omaniku poole, kelleks osutus Samara. Slytherinlane kiristas vihaselt hambaid.
"Kas tulite jälle mind tuliviskiga üle valama?" Päris nooruk mürgiselt gryffindorlase käest, külm pilk koolivanemale suunatud. Noormees ei kavatsenudki nii lihtsalt alla anda ja tüdrukuga ära leppida, olgugi et ta tahtis seda võibolla.
|
|
|
Post by Samara Soul on Nov 29, 2007 19:15:30 GMT 3
Samara ohkas vaikselt ning vaatas noormehele otsa. "Ei," sõnas tütarlaps ning võttis kapuutsi peast. Ta sulges korraks silmad, kuid avas need peagi, mis siis, et tal endal hetkel ülimalt piinlik oli. Lõpuks aga ohkas ta ning lausus kurnatud häälega: "Ma tulin vabandama."
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Nov 29, 2007 19:25:49 GMT 3
Joseph seisatas, pilk Samara poole suunatud. Külmus ta pilgust oli automaatselt kadunud, kuid Joseph ei kavatsenud ikka veel alla anda ja toetas siis end vastu ühte puud, jäädes kangekaelselt maha vaatama.
Slytherini Prefekt ohkas pärast koolivanemat, mõeldes hetkeks, et peaks tütarlapse vabanduse vastu võtma, kuid ta viskas selle mõtte otsekohe peast minema, olgugi et tahtis siiski veidi Samaraga ära leppida.
Prefekt tõstis pilgu. "Aga ma ei ole kindel, et ma su vabanduse vastu võtan."
|
|
|
Post by Samara Soul on Nov 29, 2007 19:30:43 GMT 3
Samara vaatas lossi poole. Ta tundis, et tahaks kohe siit jalga lasknud. Kuulnud Josephi sõnu, kahetses ta, et oli end nii alandama tulnud. Siiski oli tegu juba tehtud ja enam taganeda ei saanud.
Aeglaselt libistas Koolivanem enda pilgu Josephile. "Sa ise oled mind rohkem solvanud kui mina sind. Vaata mis sa mu kohta ütlesid seal Kolmes Luuas. Mina olen igatahes vabandanud," lausus tütarlaps vaikselt.
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Nov 29, 2007 19:40:06 GMT 3
Josephi pilk oli Samarale suunatud, kui tütarlaps rääkima hakkas. Pooleldi tahtis noormees tütarlapsega ära leppida, kuid teine pool hoidis teda kinni.
"Võibolla..." Alustas ta mõtlikult koolivanema esimese lause peale ja liikus talle lähedamale, seistes peagi täpselt neidise vastas. "Aga ma ei kahetse kunagi oma tegusi."
Lisas ta, olles võtnud õrnalt parema käega tüdruku lõuast kinni ja vaadates talle nüüd sügavalt silma.
|
|
|
Post by Samara Soul on Nov 29, 2007 19:43:23 GMT 3
Samara vaatas noormehele silma. Esimest korda üle pika aja jooksul tundis ta, nagu oleks ta ära needetud. koolivanema silmad kippusid märjaks minema, kuid ta vandus endale, et ta ei hakka noormehe ees vesistama.
"Ma arvan, et kahetsed. Kasvõi vähelselgi määral," lausus tütarlaps lõpuks, peaaegu sosinal. "Sest viimane kord olid sa mu peale väga vihane, kuid nüüd.." lausus tütarlaps ning silmitses noormehe nägu. "...nüüd sa räägid vähemalt minuga."
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Nov 29, 2007 19:50:36 GMT 3
Josephi tumedad silmad olid endiselt Samara mürkrohelistele silmadele suunatud. Ta pilgust ei saanud hetkel midagi välja lugeda.
"Ma ei kahetse kunagi." Kordas Joseph sosinal, veidi külma hääletooniga, kuid see külmus ei olnud Samarale suunatud.
Slytherinlane vaatas endiselt koolivanema poole, teadmata, et liikus märkamatult neiule veidi lähemale, kuni nende nägusi lahutas vaid mõni sentimeeter.
|
|
|
Post by Samara Soul on Nov 29, 2007 19:54:28 GMT 3
Samara vaatas silmi pilgutamata noormehele otsa. Ta süda tagus taas meeletult ning ta kartis kohutavalt, et Joseph võis tukseid kuulda. "Joseph," alustas tütarlaps ning ta pilk liikus noormehe silmadelt allapoole, tema huultele.
Siiski liikusid nooruki silmad poisi tumepruunidele silmadele tagasi. Jah, Ruthiel oli olnud õigus. Need silmad olid jalustrabavad. "Arvad, et ma olin seda väärt ?" küsis tüdruk lõpuks, nüüd täiesti sosinal. Aeglaselt võttis neiu poisi kätest kinni.
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Nov 29, 2007 20:02:50 GMT 3
Josephi üks kulm kerkis mõne sentimeetri võrra ja ta pilk muutus veidi küsivaks, kui ta kuulis Samarat ütlemas enda nime. Ka tema pilk liikus hetkeks koolivanema huultele, kuid hetke pärast oli see taas ta silmadele suunatud.
Kuulnud gryffindorlase küsimust, avas slytherinlane hetkeks suu, kuid pani selle siis uuesti tummalt kinni, teadmata, mida ta tütarlapsele ütlema peaks.
Noormees oli juba unustanud, et ta üks käsi hoidis tüdruku lõuast õrnalt kinni. Sellegipoolest ei võtnud ta seda ära ja tüdruku kätt enda teisel käel tundes, ei teinud ta samuti midagi.
|
|
|
Post by Samara Soul on Nov 29, 2007 20:11:21 GMT 3
Samara lasi õrnalt noormehe käe lahti. Tekkis pikk ning piinlik vaikusehetk. Tütarlaps ei teadnud, kuidas seda lõhkuda. Taas silmitses ta noormehe huuli. Need olid tüdruku arust üpriski kraatsilised. Siiski ei tahtnud Sam jätta muljet, et ta neid jõllitab ning vaatas taas Josephile silma.
Ta ootas kannatlikult, et noormees midagi teeks. Nad olid ju nii kaua niivisi seisnud. Väljas oli veel pime ning lund sadas õrnalt. Isegi kuu paistis hästi väheke pilvede tagant välja, kuid päiksest polnud veel jälgegi.
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Nov 29, 2007 20:18:59 GMT 3
Joseph tundis, kuidas Samara ta käe lahti lasi. Noormees laskis samuti oma käe õrnalt gryffindorlase lõuast lahti ja manas siis näole õrna naeratuse, lahkumata endiselt tütarlapse vastast.
Slytherini prefekti pilk liikus aeglaselt ümbrusele. Lund sajas endiselt ja õues oli veel hämar. Lõpuks suunas nooruk taas pilgu tütarlapse silmadesse, mõeldes samal ajal, mida järgmisena teha.
|
|
|
Post by Samara Soul on Nov 29, 2007 20:27:51 GMT 3
Samara naeratas lõpuks õrnalt. Ta tundis, kuidas külmad lumehelbed ta ninaotsale langevad ning see tegu suhteliselt kõdi. Tütarlaps aga ei liigutanud end. Mitte, et ta poleks tahtnud. Ta ei suutnud. Ta oleks otsekui transis olnud.
Tema lõug surises endiselt noormehe hoidmisest ning ta põlved olid nõrgad. Korraks oli talle tundunud, et Joseph tahab teda.. suudelda, kuid siiski oli ta eksinud. Vähemalt tüdruk arvas nii. Ta uskus, et Joseph ei suudleks kedagi Samara sugust.
Vaikselt liikusid tütarlapse silmad taevasse. Ta lasi lumerätsakatel enda rohelistesse silmadesse langeda. See pani tüdruku silmad kipitama ning ta pidi taas enda pilgu Josephile suunama.
|
|
|
Post by Joseph G. Zabini on Nov 29, 2007 20:38:43 GMT 3
Joseph ohkas taaskord ja vaatas siis jällegi ringi, kuid ta pilk peatus mõne hetke pärast jällegi Gryffindori koolivanemal, kelle nägu ta silmitsema jäi, olgugi et oli seda juba mitmeid kordi teinud.
Lõpuks surus slytherinlane oma huuled gryffindorlase huultele ja suudles teda. Pärast suudlust pööras ta ennast rüü lehvides ümber ja kõndis minema, mõeldes samal ajal, kas Samara tuleb talle järgi, või jääb sinna.
|
|